Ega ma pole kunagi häbenenud ega salanud, et kodus vaikselt koduveini ajan. Õnneks on see meil riiklikult lubatud. Ainult müüa ei tohi. Avalikult.
Olen läbi lugenud praktiliselt kõik nõuka ajal avaldatud koduveini tegemise raamatud ja katsunud neist õppust võtta. Samuti olen artiklite jaoks vestlenud päris mitmete erinevate veinimeistritega. Nii on mulle selgeks saanud, et pea iga mees teeb veini eri moodi, oma nüansside ja järjekordadega.
Selgeks on saanud ka see, et väga paljudel on kas maakodus või niisama pööningul tallel veel vanaemade ajast suuri, 25-30 liitriseid klaaspudeleid, millega nad mitte midagi teha ei oska, samas huvi nagu oleks. Selle lünga likvideerimiseks käesolev koduveini blogi mõeldud ongi.
Imestusega olen surfates leidnud foorumites lugejate jagatud näpunäiteid üksteisele, kus räägitakse koduveinidest, mis käivad aasta, poolteist, kaks aastat. Tänapäevaste vahenditega saab tegelikult tunduvalt rutem märjukese kätte. Kuidas, sellest hakkangi edaspidi blogima.
Koduvein 