Anna rabarberiveinile võimalus!

Kummalisel kombel kohtasin ma Türi lillelaadal inimesi, kes polnud kuulnudki, et ka rabarberist saab veini teha. Nii see igatahes on ja siit tulevad õpetused.  Tulemuseks on karge roosa vein, väga hea suviseks piknikuks ja eelroogade juurde.

Rabarberiveini tehakse järgmiselt: varsi ei tule koorida, küll aga lõigata võimalikult peeneks. Kallata käärimisnõusse rabarberid ja suhkur ning lasta seista umbes 1 ööpäev, et mahl eralduks.

Seejärel pigistada rabarberitest kogu mahl välja (lihtsam on selleks kasutada kurnamiskotti), uhada rabarberimass veelkord veega, et kõik mahl ja suhkur kätte saada.  Rabarber läheb pehmemaks, kui kasutada keeva vett. Rabarberit on ka kergem pigistada, kui see on enne tõesti peeneks lõigutud.

Seejärel võib virdesse lisada teised ained – tükeldatud õunad või maasikad või rosinad ja jätkata vastavalt veinipärmi stardipakil oleva õpetuse järgi – pärmi ja ensüümide lisamine, käärimine jne.

Kui ma eelmisel aastal kevadel rabarberiveini tegin, siis sai see juba juulikuus valmis ja … oktoobriks oli kõik 25 liitrit juba ka otsas. Nii kiiresti pole mul veel ükski partii otsa saanud. Korraks veel selgitan allolevate retspetide ühte komponenti – veinilupja. Saab ilma selleta, ei ole vaja muretseda. Aga põhimõtteliselt kasutatakse veinilupja väga happelistest viljadest – rabarber, altõtša, veini tegemisel – see pehmendab ja mahendab happesust. Osta saab seda Veinivillast.

Rabarberivein

4 kg rabarbereid

1 kg õunu

750 g rosinaid

4,5 kg suhkrut

Veinilupja 15 g

Rabarberirose

4 kg rabarbereid (koorimata)

1 kg maasikaid

750 g rosinaid

4,5 kg suhkrut

Veinilupja 15 g

Maasika-rabarberi vein

3 kg koorimata rabarbereid

4 kg maasikaid

750 g rosinaid

6 kg suhkrut

Veinilupja 15 g

Kaneeli-rabarberi vein

4 kg rabarbereid

1-2 kaneelipulka

4,5 kg suhkrut

Veinilupja 15 g

Põhjalik võililleveini õpetus

Võilill juba kullendab, järelikult on just paras aeg hakata võililleveini tegema.  Kuidas seda siis teha? Retsepte on palju ja tulemused väga erinevad.

Eestikeelses veebis ringleb üks peamine ja põhiline võililleveini retsept, mille järgi ma paar aastat tagasi oma esimese veini valmis ka tegin.  See on järgmine:

Võilillevein

10-15 liitrit võililleõisi

8 sidrunit

2 kg rosinaid

5 kg suhkrut

2,5 kg suhkrut lahusta 5 l kuumas vees. Lisa võililleõied, tükeldatud koorega sidrunid ja rosinad. Lisa vett, et kokku oleks 20 l segu. Jälgi, et segu temperatuur oleks 20-25 °C. Lahusta segusse veinipärm. Loksuta või sega vähemalt 2 korda päevas. Nelja päeva pärast kurna õied, sidrunid ja rosinad välja ja lahusta puhtasse segusse ülejäänud suhkur. Lisa sooja vett, et kokku oleks 25 l segu.  Lase käärida. Kui käärimine lõpeb, kurna sademelt ja vastavalt soovile kas kasuta käärimise lõpetajat ja selitajaid või mitte, lase vein enne pudeldamiset selgineda.

Kuna retseptis ei olnud eraldi ära märgitud, et võilillest võiks kasutada ainult kollaseid õieosi, panin kogu õie koos rohelise nupsuga sisse. Käärimine oli esimestel päevadel metsik, ilmselt tänu sidrunile ja rosinale, nii et võililletupsud lausa hüppasid pudelisuust välja. Ja hais oli selline kummaline, ebameeldiv pigem.

Nädala möödudes käärimine normaliseerus, aga ligunenud ja kleepuvaid  õietupse kitsa kaelaga pudelist välja õngitsedes oli vist see murranguline moment, kus ma lõplikult otsustasin uuema aja plastiktünni kasuks. Niisiis, mis välja tuli – kollakasrohelise värvusega huvitavalt mõrkjas vein, mille tooraine äraarvamisega ei ole siiani veel mitte keegi pihta pannud. Maitse oli  kohati võibolla isegi liiga intensiivne. Aga huvitav. Kogu partii on kulunud äraarvamismängudele, lihtsalt nautlemiseks oli ta ikka liiga harjumatu.

Mu ema võttis minust õppust –  tegi  sama retsepti järgi ilma roheliste nupsudeta ja sidrunit pani ka  paar tükki vähem. Kollaste õielehtede kitkumine oli tema sõnul kõige ilgem ja tüütum töö, mida ta oma elus teha on proovinud. (Ei ole siidikäpp, maal elab ja oma maja ja aeda peab J) Tulemus – helekollane, päikseline, aga minu jaoks liiga magus, ilma erilise iseloomuta lihtsalt kollane alkohoolne jook. Selline kleepekas.

Kuna võililleikaldust meie maal ei esine ja saak valmib alati, siis on võimalusi proovida ka paljusid teisi retsepte. Võtame näiteks sellise:

Võilillevein (15%, magusus +20)

3-6 liitrit võililleõite kollaseid kroonlehti

1 kg kooritud sidrunit

1 kg hapusid õunu

250 g rosinaid

30 g sidrunhapet

4 kg kristallsuhkrut

2 kg fariinsuhkrut

Küpseb umbes pool aastat.

Moduleeri ise vein!

Valmistamismeetodistes on üks ühine joon see, et  võilillemassile tuleb hakatuseks keev vesi peale kallata.  Mõni  soovitab lausa keeta mõni minut, aga ma päris nii radikaalseks ei läheks. Ja pärmi tohib lisada alles siis, kui vesi on tsirka 22 kraadini jahtunud.

Teine point on see, et lilledel endal ei ole mingit hapet, seega tuleb seda lisada – kas sidrunit, õunu, apelsine, kohanud olen ka rabarberi soovitamist. See viimane on küll hea soovitus, sest rabarber valmib samal ajal, õuntega võib kitsas olla parajasti.

Ühe  maailma vingeima koduveiniblogi pidaja Jack Keller annab oma blogis lausa üle 20 erineva võililleveini retsepti, kes tahab, vaatab siit: http://winemaking.jackkeller.net/dandelion.asp

Tegelikult retseptid on tal peaaegu alati samad, valmistamise tehnoloogiad on vähe erinevad.

Ja lõpetuseks veel üks veebist leitud huvitav juhend.  Kui mul mahti tekib, siis võibolla just selle järgi prooviks tänavu veel teha.  Antud retsept on arvestatud 3 liitrile, nii et kui tahta rohkem teha, siis tuleb  koguseid suurendada. Aga prooviks algul vähesega. Igaks juhuks.

Väike võilillevein

  • 1 pakk veinipärmi
  • 1/4 kl sooja vett
  • 230 g võililleõisi (kollaseid ainult)
  • 3,7 liitrit vett
  • 1 kl apelsinimahla
  • 3 spl värsket sidrunimahla
  • 3 spl värsket laimimahla
  • 8 tera nelki
  • 1/2 tl jahvatatud ingverit
  • 3 spl riivitud apelsinikoort
  • 1 spl riivitud sidrunikoort
  • 1,2 kg suhkrut

Pane võililleõied koos apelsini, sidruni ja laimi mahla ja riivitud koortega potti, lisa ka nelk, ingver ja suhkur. Lase keema tõusta ja keeda umbes 1 tund. Seejärel kurna paks välja ja jahuta. Kui segu on umbes 22 kraadi soe, lahusta sisse veinipärm. NB! Tavalised müügil olevad veinipärmipakendid on mõeldud 22-25 liitrile, kui teed vähem, pane ka pärmi vähem!

Seejärel algab käärimine, mis kestab mõned nädalad. Käärimise lõppemisel, nagu ikka, sademe pealt ära valamine, käärimise peatajad, selitajad.

Kas siin on ka neid, kes on võililleveini teinud, andke teada, mis välja tuli!

Kuidas moosist veini saab?

Uued marjad hakkavad varsti juba peale tulema ja ühtlasi on ka selge, kui palju moosi talve jooksul ära söödi ja kuipalju alles on. Seepärast on praegu just-just õige aeg enne rabarberi- ja maasikaveini tegemise hooaega üks moosivein hakkama panna.

Eelkõige läheb selleks vaja moosi, ja esimene küsimus muidugi on, et KUI PALJU MOOSI. Olen arvestanud niimoodi, et kui tavalistes veiniretseptides on 25 liitri veini tegemiseks kasutatud 4-6 kg marju, siis moosi olen võtnud nii 5 liitrit.  Vähemalt. Ei pea olema üks ja sama moos, võib kõik kokku segada, seda huvitavam tuleb.  Ja veel üks hea soovitus, mille olen leidnud: kui teil pole veini toorainet nii palju, kui retseptis ette nähtud, siis toimige järgnevalt: arvutage, kui palju teil ettenähtud kogusest puudu jääb, jagage see kogus kahega. Ja saadud koguse jagu tuleb siis veinisse lisada rosinaid. Näiteks oleks vaja 5 kg marju, aga teil on ainult 4 kg. Puudu jääb 1 kg, jagame selle pooleks, saame 500 g – nii palju tulebki rosinaid panna.

Moosid purgist pudelisse või plastist käärimisnõusse, leige vesi peale. KAS LISADA SUHKRUT, KUI PALJU?  Siinkohal aitab nüüd hüdromeeter kõige paremini, sest näitab moosivee suhkrusisaldust – näidik võiks vähemalt 80 peal olla. Magusam võib ka olla, loomulikult. Kui õiget mõõdikut pole, siis aitab ainult maitsmine – mida magusam virre alguses, seda kangem on lootust vein saada.

Mul väga magusad moosid tavaliselt ei ole olnud,  veinile olen pannud juurde umbes pool kilo suhkrut, mitte ka rohkem.  Kui kasutada käärimise peatajat, saab ju alati lõpus maitseks suhkrut juurde panna. Suhkruga ühele poole saanud, siis ikka veinipärm ja toitesoolad sisse ja sooja kohta käärima.

Moosipaksu ei ole ma nädala möödudes välja kurnanud, vaid lasknud rahus liguneda kuni lõpuni, ega igast moosist ei tulegi sellist väga paksu sadet.

Umbes kuu aja pärast, või ka vähem, oleneb suhkrukogusest ja ruumi soojusest, on vein ära käärinud, siis tuleb teostada nagu ikka, kõik tavapärased protseduurid – sademe pealt ära valamine, käärimise peatamine, süsihappegaasi väljaloksutamine, selitamine.

Viimati õnnestus mul söömata jäänud vaarikamoosist täiesti kuiv vein välja võluda. Soovin edu katsetajatele, ja kui midagi segaseks jäi, küsi üle!