Enam pole vaja laulda „oh siidriaeg, oh siidriaeg, millal sina tuled?“, sest siidriaeg ongi käes. Iga õunaaia omanik ja vahel isegi tema sõbrad ja sugulased panevad praegu omal kodus siidrit käima. Kuidas seda õigesti teha?
Siidrit tehakse traditsiooniliselt õunamahlast, suhkrut lisamata, kääritades alkoholiks mahlas endas leiduva loodusliku suhkru. Tulemuseks on kerge kuiv alkohoolne jook, mille kangus on enamasti 2-6% . Siidri tegemiseks sobivad paremini sügis- ja talveõunad, sest neis on happeid rohkem ning siider kukub välja maitsekam, tugevam. Suveõunad on kahjuks liiga happevaesed ning ainult nendest pressitud täismahlast tehtud siider võib jääda lahja ja iseloomutu, lameda maitsega ja igav.
Sel puhul aitab mahla happesuse tõstmine kas sidrunhappe, viinhappe või muu sarnasega. Näiteks Antonovka, Sügisjoonik, Tellissaar on väga head nii siidriks kui õunaveiniks. Suislepp, Valge Klaar, Krügeri Tuviõun jällegi võiks jääda pigem lihtsalt joogimahlaks või vajavad nad virde happesuse asjatundlikku reguleerimist.
Kui mahl on valmis pressitud, valige sobiv käärmisnõu. On kaks võimalust, kas teha siidrit õlleankrus või tavalises käärimisnõus, mille järel toimub teine käärmine pudelitesse villitult.
Kuidas teha siidrit käärimisnõus?
Lisage veinipärm või spetsiaalne siidripärm otse virdesse ja segage. Käärimine võiks 18-22 C juures kesta kuni 3 nädalat. Kui käärimine on lõppenud, villige siider pudelitesse – soovitatavalt paksust klaasist vahuveini, šampanja või õllepudelitesse ja lisage igasse pudelisse teelusikatäis suhkrut. NB! Jätke pudelisse ruumi ka gaasi tekkimiseks, st jätke pudeli ülemine kolmandik tühjaks, muidu hakkavad pudelid lõhkema või korke pealt ära viskama. Hädapärast sobivad ka plastikust 1,5-2 liitrised limonaadipudelid.
Seejärel sulgege pudelid kroonkorkide või šampanjapudeli korkidega ning hoidke neid 3-4 päeva toasoojas, hiljem tõstke jahedamasse, umbes 11-15 C . Teisel käärmisel, mis toimub nüüd juba pudelis, hakkab jälle eralduma süsihappegaas. Kuna see kinnisest pudelist välja ei pääse, lahustub see siidrisse ja nii tulebki pudelisse mull sisse. Pärast nädalat jahedas on Teie siider juba joomiskõlbulik, kuid mõnekuuline laagerdumine toob maitsed paremini esile.
Kuidas teha siidrit õlleankrus?
Kui kasutate siidri valmistamiseks õlleankrut, siis pange mahl sealsamas ankrus veinipärmiga või ka ainult loodusliku pärmiga käärima, sulgege selle kaas õhukindlalt pärast 4 päeva käärimist ja laske ilma suhkrut lisamata siidril rõhu all lõpuni käärida. Jällegi tekib edasisel käärimisel mull joogi sisse. Õlleankrus tehes ei pea siidrit pudelitesse ümber villima, sest nii läheb süsihappegaas kaotsi. Jooge parem sealtsamast ankrust lastes.
Ma tahaks magusat siidrit!
Naturaalne siider ei ole kunagi magusa maitsega, vaid ikka ainult kuiv. Kahjuks on Eesti inimesed hakanud siidriks pidama ka mitmesuguseid magusaid täiskasvanute limonaade plekkpurgis. Naturaalne siider käärib kuivaks ning kui lisate suhkrut juurde, käärib siider muudkui edasi, muutub kangemaks, ja on lõpuks ikkagi jälle kuiv, st ilma suhkruta, hapu. Paraku tuleb leppida tõsiasjaga, et kõiki asju kodus järele teha ei saa, magus siider on üks neist asjust.
Muidugi, kui hakata siidrit õlleankrust näiteks kohe hästi varakult tarvitama, kui käärimine alles poole peal, siis saab ka vähe magusamat maitset suhu.
Ma tahan selget kirgast siidrit!
Poesiidrid on sillerdavalt selged. Kodusiidri pudelisse aga koguneb teisel käärimisel jälle mõningane pärmisete. Lihtsam on jooma hakates kallata siidrit ettevaatlikult, et põhjast sadet üles ei keerutaks. Aga on ka keerulisem meetod, millega pudeli sisu puhtaks saab. Selleks tuleb aga teha ettevalmistusi juba siidrit pudelitesse villides.
Nimelt tuleb pudelid sel juhul sulgeda kroonkorkidega. Vahuveini pudelite jaoks on olemas natuke suurema läbimõõduga kroonkorke kui need, mis õllepudelile sobivad. Paraku tuleb nende sulgemiseks soetada ka spetsiaalne korgisulgur, mis just neid korke sulgeb. Korgid kinni, las algab pudelites teine käärimine, nagu ta ikka peaks käima. Paari kuu pärast tuleb pudelitel keerata pead alaspidi, et kogu tekkiv pärmisade koguneks mitte pudeli põhja, vaid korgi peale. Aegajalt võib pudeleid keerata ja raputada, et sade ei kinnituks pudeli seintele, vaid vajuks korgile.
Õigel hetkel, kui tundub, et siider võiks valmis olla, tuleb pudelikaelad külmutada. Talvel võib selleks sobida lumehang, lumevaesel ajal aga segu lumest (jääkuubikutest), jämedast soolast ja atsetoonist. Seesugune segu jääb piisavalt külm, püdel ega tõmba sulades klimpi, nii et pudelikaelu sinna sisse seisma ei saaks panna. Pudelikaelad (ja pärmiklomp nende sees) külmuvad antud segus umbes 20-30 minuti jooksul.
Nüüd tuleb pudel ettevaatlikult võtta oma juhtivasse kätte (paremakäelistel paremasse, vasakukäelistel vasakusse) ja tõsta pudel püsti. Külmunud klomp peab püsima endiselt korgi juures. Seejärel tuleb kiire liigutusega eemaldada pudelilt kork ning pärmiklomp lendab survest vabanenult pudelist välja. Oma osavama käe pöidlaga tuleb pudel kiiresti sulgeda, kuigi tõsi küll, algajatel lendab esimestel kordadel siiski pool pudelit tõenäoliselt samuti vastu taevast (seina, põrandat, abistavat sõpra jne) . Selleks peakski tekitama kohe omale ühe varupudeli, kust teistesse pudelitesse peale kallata, kui liiga palju siidrit peaks kaotsi minema. Kui suurem kihisemine pudelisuul on lõppenud ja siider pisut rahunenud, sulgeda pudel uuesti kas vahuveini korgiga või kroonkorgiga, ja ongi teil selge siider olemas!
Mida tähele panna:
Ärge tehke kirjeldatud tegevusi toas või muus ruumis, mille seinte ja lae puhtus teile olulised ja südamelähedased on.
Leidke kirjeldatud tegevuse jaoks riided, millest teil kahju ei ole. Vastu igasugust loogikat leiate te hiljem pärmisodi ka oma selja tagant, kukla pealt, juustest jne.
Talvel on küll hea pärmisetet eemaldada, sest lund on vabalt võtta, aga õues on külm ja kui teil on käed kogu aeg märjad, võib see lõppeda külmakohmas käest pudenevate pudelitega.
Kevadel on õues küll soe, aga … lund on vähevõitu. Lähedalasuvad jäähallid ja kalaletid võivad siinkohal abiks olla.
Järgmise aasta kevadel toimuval koduveinikonkursil hindame eraldi ka siidreid ja vahuveine. Vahuveini tegemisel on kogu eelnev tehnoloogia sama. Ainus vahe on, et vein käib kangem, nii umbes 11%, seega tuleks veini käärima pannes lisada ka suhkrut.
Puust ja punaseks Terevisoonis:
http://retseptid.err.ee/Joogid/fc972ef1-d8f6-488f-a6ab-74f3612e5dc3 Siidri tegemine I
http://retseptid.err.ee/Joogid/e2f344d4-b3f0-407a-9c0c-ce47de5b21ad Siidri tegemine II
Koduvein 
Tere! Panin käima oma esimese siidri, sellega seoses mõni küsimus. Pressisin mahla, lasin läbi filtri ja jätsin suurde kaaneta potti 3ks ööpäevaks seisma (temp ca 13c), seejärel panin ca 20-25L veinipudelisse ja õhuluku peale. Suhkrut ega pärmi ei lisanud. Kas see kaaneta hoidmine oli õige tegu? Täna, mil tulevane siider on ca 24h “mulksuti” all olnud märkasin mahla pinnal, nii vahuta kui vahuga osal mõningaid väikseid valgeid kogusid, otseselt hallituse moodi nad välja ei näinud ja õrna loksutamise peale lahustusid. Kas tegu võis siiski olla moodustuva hallitusega? Kas oleks mõtet igaks juhuks ümber villida ilma mahla pealmise kihita?
Tänan ette!
Kui te soovisite siidrit teha loodusliku pärmiga, siis oli lahtiselt hoidmine õige mõte, et mahl üleüldse pärmiga nakatuks. Misasjad täpselt on need valged täpid, ei oska niimoodi kirjelduse järgi öelda – maitske, kas tundub hallitusena. Ärge kartke, see ei ole mürgine 🙂 Kui teha siidrit loodusliku pärmiga, tuleb kahjuks alati arvestada ka võimalusega, et kogu laar võib untsu minna. Seepärast soovitan ma algajatel alati pigem kasutada kultuurpärmi – veinipärmi või siidripärmi. Hiljem, kui te juba teate, mis tünnis käärimise ajal toimub ja miks, võiks hakata katsetama ka looduslike pärmidega 🙂
Mida kujutab endast veini pärm Tokay22?Ei tundu nagu üldse pärmi moodi.Õunamahl pandud õlleankrusse,plaani järgi kääritada siidriks.Kas oleks hea mõte lisada seda Tokay 22,et protsess kiiremini käivituks?Olen juba soojas vees hoidnud seda pärmi,lisanud pisut suhkrut ja leotatud purustatud rosinaid,aga mingit käärimisprotsessi küll pole veel märgata.
Vabandan võhiklikkuse eest,esimene katsetus ju.
Paaris 15ltr klaaspudelis mulkumas õunavein.Millal on õige aeg lisada veini selgitusainet,kas siis,kui juba teise pudelisse villitud?Ja kas õunaveinile on mõtet lisada happesuse regulaatorit?Tänud!
Vabandan, et nii hilja vastan ja vist ei ole sellest enam kasu. Tokaj parm on moeldud ylisuure ja’a’ksuhkru sisaldusega magusa veini ka’a’ritamiseks ja siidri tegemiseks ei sobi see kindlasti mitte.
Selitajad on vaja lisada siis, kui ka’a’rimine on peatatud, pohjasademe pealt ara valatud. Happed reguleeritakse a’ra enne ka’a’rima panemist tavaliselt, aga vajadusel voib muidugi ka hiljem panna, Vajadusel. Kui moodate happesust, ja tundub, et va;he on.
kui sain endale vanakooli piimapüti, millel all kraan, siis ei ole hullu, kui seal rõhu mõõduikut peal ei ole?
või peaks siiski leidma ja külge keevitama? et kui suureks need rõhud lähevad, kas rõhk saab liiga suureks kasvada?
Kui Te suhkruga ei liialda, siis rõhk liiga suureks ei lähe ja pütti lõhki ei löö. Saab täitsa rahulikult ilma rõhumõõdikuta ka siidrit ja vahuveini teha. Kui rõhk läheb üle 6 atm, siis pärm sureb ära.
Tere,
Millal on ikkagi kõige õigem aeg suures veinipudelis(30L) käinud õunamahla villimiseks pudelitesse?
Küsin, kuna eelmisest siidriteost jäi üks punsu peale mulksumise lõpetamist kaheks nädalaks seisma ja selgines ikka väga korralikult ära. Kas sellises olukorras on veel võimalik villimisel suhkru lisamisega mullid pudelisse tekitada? Kui oluline on selles küsimuses õige ajastus ja millest tuleks lähtuda?
Tänan.
Paar nädalat on täiesti okei aeg. Põhiline asjaolu on, et pärm ei oleks surnud, sest pudelis peab ju siider uuesti käärima hakkama. Kui on surnud, siis tuleb lisaks suhkrule pudelisse veel ka pärmi lisada.
Vabandan juba ette oma võhiklikkust, aga kuidas veenduda, et pärm on surnud? Kuna siider oli väga selgeks muutunud ja pärm põhja settinud, arvan ise, et ega seda ka pudelisse eriti sifooniga villides kaasa ei saanud.
Ega peale vaadates ei saagi aru, kas pärm surnud on. Kui kõik on väga selgeks settinud ja te villite pudelitesse selle selge osa, soovitan siiski natuke pärmi ka pudelisse panna, et mull ikka kindlasti tekiks.
Proovisin siis ka õunasiidri tegemise ära nii nagu siin õpetatud. Kuna mul polnud käepärast shampusepudeleid võtta, siis panin 1,5 liitristesse plastikpudelitesse. Peale teist käärimist on teatud sade põhjas, kuid iseenesest on jook täiesti selge. Proovisin nüüd ühe lahti teha (1,5 kuud seisis pudelis), päris kõva mull oli sees. Oli tegu, et jook välja ei lendaks. Mull tõmbas põhjast ka sademe üles nii et pärmitükid ujusid tükk aega ringi. Kas see on põhimõtteliselt normaalne või ei peaks nii kõva gaasi sees olema? Ma muidugi panin 2 lusikatäit suhkrut, mõnele ka 3. Kas sellest võis nii kõva mull sisse tulla?
Loomulikult tuli kõva mull just ülemäärasest suhkrust. Ma ju kirjutasin väga selge sõnaga, kuipalju suhkrut panna tuleb, sellel on ikka põhjus ka, kui ma midagi soovitan 🙂 Teinekord pange vähem ja olemasolevad siidrid jooge ära nii, et avate korki vähehaaval kraanikausi kohal ja üks klaas kohe käeulatuses, et kohe pärast korgi avamist esimene klaasitäis välja kallata, siis pritsib vähem välja. Aga vabalt võib ka juhtuda, et kogu pudel lendab ühe pauguga tühjaks 🙂
Mul sama küsimus mis Mihklil esimeses kommentaaris. Siidrile tekkis teistkordsel käärimisel peale valgetest täppidest koosnev kiht, mis liigutamisel lahustub. Natuke kleepuv nagu koor piima peal 🙂 Meenutab ka äädikkäärimisel tekkivat valget kihti, aga see ta ei ole. Maitse hea. Kasutasin siidripärmi, mitte metsikut käärimist. Kuni oli pudelis auru all, ei olnud, aga ümbervalamise järgselt tekkis kõigi pudelite peale. Kas mingi metsik pärm sai ligi või mis?
Üks pudel koos selle valge kihiga on juba ära joodud, väggga hää oli! Aga ikkagi – mis see on ja miks? Mida tähendab üldse sõna pinnakäärituspärm?
Siidriraamatus olen selle kohta kirjutanud järgmist: Valge kilejas kiht siidri pinnal
Kirjeldus: Siidri, enamasti alles kääriva siidri pinnale on tekkinud veider hägune kiht, mis puudutamisel laguneb väikesteks valgeteks plaadikesteks, mis lõpuks põhja vajuvad. Siider lõhnab atsetooni või küünelakieemaldi järele.
Põhjus: Niinimetatud kilepärm (Candida, Pichia või Hansenula) nakatab kergemini aeglaselt käärivat siidrit, milles looduslikke pärmitüvesid ei ole eelnevalt sulfititega maha tapetud, või ka käärimise lõpetanud siidrit, millele õhk on ligi pääsenud. Need pärmitüved pesitsevad õuntes juba looduslikult ning aktiveeruvad soodsates tingimustes õhu juurdepääsul, kogunedes pinnale ja asudes hävitama alkoholi.
Lahendus: Seda viga oleks kergem ära hoida kui parandada. Kui kilet ei ole veel väga palju, siis on põhimõtteliselt võimalik siidrit edaspidi ka kasutada – kurnake kogu hõljum virdest välja ja, hoidke õhutihedalt. Suure tõenäosusega kuiva mullidega siidrit sellest enam ei saa, pigem võib seda segada teiste, korralikult käärinud siidrite sekka. Käärimisnõu tuleb enne uut kasutamist korralikult puhastada ja desinfitseerida.
PS Pinnakäärituspärmiga ei ole siin mingit pistimist, see on õllepärm.
Tere, Järgisin Teie siidritegemise õpetusi ja õnnestus ideaalselt. Kas veinist, mis alles mulksub (ploomi, maasika võilille jms. vein)saab teoreetiliselt ka siidri kui villida see pudelisse ja lisada suhkur?Mida siin jälgida sel juhul?
Siidrit ei saa, vahuveini saab 🙂 Esiteks siider õunast kääritatud, ja teiseks, siidrite kanguseks loetakse kuni 8,5%. Aga see on nüüd lihtsalt sõnastuse kohta. Mulliga jooki saab veinist muidugi teha ja kogu protseduur on sama kui siidrigi puhul.
Tänud kiire vastuse eest, kas mull tuleb sel juhul pikema aja jooksul? 3 päeva suhkruga pudelisse panduna toatemperatuuril ei piisand.
Ei ta nii ruttu ikka ei tule jah kui kolme päevaga, andke talle paar kuudki aega.
Tere, küsimus pärmi lisamise kohta.
tegin esimese kääritamise ilma lisapärmi lisamata, kui käärimine lõppes, lisasin igasse pudelisse natuke suhkrut ja kork peale. nüüd proovisin, mulli ei ole tekkinud. kahtlustan, et too naturaalne pärm on otsas/surnud.
kas võin need nüüd mõnda aega seisnud pudelid lahti võtta ja uuesti pärmi lisada, et pudelis teine kääritamine ja mull ikkagi sisse saada või nüüd on juba hilja selle jaoks?
tänud.
Ei ole veel sugugi hilja, võite küll ka praeguses etapis pärmi lisada.
Tere, kui pärmi sai kogemata virde koguse kohta liiga palju, kuidas on kõige targem toimida?
Ei ole vaja midagi teha, las vein käärib rahulikult või siis pigem tormiliselt lõpuni.
Tere, miks rabarberiveini roosakas värv kaob peale selitajate lisamist kollaseks?
Rabarberis ei ole nii püsivaid punase värvi ühendeid, mis pikemaajaliselt säiluksid. Olen proovinud rabarberiveini ka nii teha, et üldse ei lisa ei selitajaid ega käärimise peatajaid, kuid hiljemalt 8 kuu pärast hakkas värv ikkagi kahvatuma. Võte proovida roosat värvi niimoodi tagasi saada, et kui vi on juba selge ja peatatud, siis panne juurde natuke punasemat veini – mustika, mustsõstra, arooni vms. Aga ainult hästi natukene.
Tere, ühe rabarberiveini sain kristallselgeks teistkordse selitajate lisamisega, teine laar aga ei taha teise korra selitajate lisamisega selgeks minna. Kas kolmas kord on ka mõtet proovida?
Võib küll kolmas kord ka proovida.
Tere, olen mitmeid aastaid siidrit valmistanud käärimisnõus ja kõik on õnnestunud suurepäraselt. Sel aastal aga tekkisid probleemid käärimisprotsessis, st et käärimistsükkel jäi ühes nõus 4 päevaseks ja teises 8 päevaseks, kusjuures mõlemas nõus on sama mahl. Käärima panemisel lisasin nõutud koguse siidripärmi , suhkrusisalduse näit 40 (tavapäraselt on see olnud 45-50) kas see võib olla sellest tingitu? Tavapäraselt on käärimine toimunud ikka 2-3 nädalat. Üks võimalus on ka see, et mahl oli liialt külm kui lisasin pärmi ja tänu madalale suhkrusisaldusele asi ei toimi. Kas ma peaksin lisama suhkrut või lihtsalt ootama et käärimisprotsess hakkab mingil ajal jälle tööle.
Kirjast ei saa aru, kas olete suhkrusisalduse üle mõõtnud või maitsnud. Asi pole ju selles, kui pikalt pütt mulksub, vaid selles, kas pärm on kogu suhkru ära söönud või mitte. Mõõtke suhkur üle ja ongi selge, kas peaks veel edasi käärima või ei peagi üldse.
Tere, selline küsimus. Tegin siidrit vaadis ja kõik läks ilust käima. Ainuke asi oli selles et õuna mahla ei olnud piisavalt siidri tünnis. Lasin surve vaadist välja ja lisasin õuna mahla ja suhkrut juurde ja sulgesin vaadi. Hetkel on paar päeva kinni olnud ja surve pole vaadis tõusnud. Võibolla peaks uuesti lahti tegema ja lisama siidri pärmi ?
Kui soojas see siider Teil praegu on? Äkki aitaks lihtsalt, kui soojemasse tõsta – kui eelnev osa kenasti kääris, siis ei tohiks olla ka mingit probleemi tal uue suhkru saabudes edasi käärida.