Olgu see õpetuseks kõigile, kes hakkavad oma 25-30 liitriseid klaasist veinipudeleid seestpoolt pesema. Üks ilus ümmargune vanaaegne pudel läks mul aastaid tagasi pestes katki. Kui keerasin pudeli külili ja vesi hakkas välja voolama, siis ühel hetkel loksus see seal sees nii kõvasti, et lõi külje katki.
Laupäeval hakkasin ühe eriti huvitava veini tegemiseks pudelit pesema. See oli jällegi mõnus ümmargune pudel, kitsama suuga kui tavaliselt, nii et olin just Soomest ostnud sobivas mõõdus kummikorke ja korgist korke spetsiaalselt selle jaoks. Nühkisin hiina söögipulkade otsa seotud pudeliharjaga (et vars pikem oleks) külgi seestpoolt puhtaks, nii et need pole vist viimased 40 aastat nii säravad olnud. See oli väga väsitav töö, kutsusin mehe appi. Palusin teda, et vee võiks pudelist sifooniga välja lasta, just seepärast et üks halb kogemus juba olemas.
Ähh, see eelmine pudel oli liiga õhukeste seintega, teatas mees, ja keeras loomulikult pudeli jälle vannipõhja külili. Kaks sekundit hiljem kuulsin ma reetlikku raksatust. Siis tuli see koht, kus ma mitu korda järjest “raisk” ütlesin. Ja “kurat”. Ja siis veelmõned sõnad, mida ma siinkohal isegi kordama ei hakkaks.
Pidage teie ka meeles, et kui pesete (soovitavalt spetsiaalse pudeliharjaga, mis võimaldab seestpoolt külgi puhtaks saada) oma pudeleid, siis vee välja kallamiseks kasutage parem sifooni, samamoodi kui sealsamast pudelist veini välja lastes. Või ostke plasmassist veinikääritusnõu. Mul üks on, aga nüüd pean neid küll juurde ostma.