Minu avantüür isetehtud viinamarjaveiniga

IsabellaNüüd läksin küll avantüüri peale välja ja panin ühe laari viinamarjaveini hakkama. Käisin eelmisel nädalal Nõmme turul. Vaatan viinamarju, no kangesti nägid veiniviinamarja moodi välja – tumedad, ümarad, väga tihe kobar; maitstes oli kest väga paks, ja pärisolumaaks märgitud Moldova. Mina müüja käest küsima, et ega ta marjasorti ei tea. Isabella, sain vastuseks.

Kappasin koju guugeldama ja mis ma leidsin: Isabella – ei ole vitis vinifera, millest üldsielt maailmas veini tehakse, vaid hoopis vitis labrusca. Kasutatakse nii laua-, mahla- kui veinimarjana peamiselt endise Nõukogude Liidu aladel, aga ka Portugalis, Brasiilia lõunaosas, Jaapanis ja mitmel pool USAs. Samas Prantsusmaal on tema kasvatamine Wikipeedia andmetel keelatud alates 1934, aga no seal ongi kõik väga reglementeeritud. Kvaliteetset veini Isabellast ei tehta just tema labrusca päritolu tõttu. Mujal maades on Isabellal palju eri nimesid: Albany Surprise, Alexander, Black Cape, Borgoña, Champania, Constantia, Dorchester, Fragola, Framboisier, Isabelle, Izabella, Raisin De Cassis, Moschostaphylo, Kerkyraios, Tudum ja Tzortzidika.

Ühe päeva ma kõhklesin, et kas oleks mõtet selle sordiga üldse jamama hakata ja raha raisata, sest oktoobrikuus, kui me Jaagu viinamäel käisime saaki koristamas, siis ühed lätlased pakkusid miskit omatehtut, mis oli just vitis labrusca marjast, ja see tundus küll väga imelik vein olema. Siis aga mõtlesin, kui paljudes maades temast siiski veini aetakse, ja otsustasin, et proovin ära, teen väikese koguse. Ja mine tea, millal järgmine kord üldse tekib võimalus veiniviinamarju soetada.

Jalgadega veini tampimas

Jalgupidi veinitünnis

Laupäeval ostsin 8 kg marju – Nõmmel maksid nad 30 kr kilo, aga Balti jaama turul oli nii 27 kui 25 krooniga ja võibolla oli Keskturul veel odavam, sinna ei viitsinud enam kolistada. Noppisime koos lastega marjad kobarast lahti ja ma tallasin nad tünnis korralikult puhtaks pestud jalgadega puruks. Ühest küljest ma tahtsin muidug proovida, mis tunne siis on jalgupidi marjade otsas turnida (väga naljakas, eriti alguses, nagu mullikile peal kõnniks) ja teiseks, pudrunuiaga oleks nii suure koguse katkitampimine tubli tükk tegemist.

Kuigi marjad olid ise ka väga magusad, lisasin igaks juhuks 8 kg marjade kohta 1 kg suhkrut ja umbes 3-4 liitrit leiget vett, panin veinipärmi. Nüüd segan vähemalt kolm korda päevas kestasid, mis pinnale kerkivad. Ei teagi veel, kaua ma neid kestasid seal leotan, sest veinipärmi paki õpetus käsib hoida 5-7 päeva, aga guugeldatud viinamarjaveinide retseptid ütlesid 14-21 päeva. Mahl seal tünnis on igatahes juba praegu sügav tumepunane kerge lillaka varjundiga. Eks ma vaatan, kuidas nädala pärast tundub.

Kes tahab proovida, siis praegu veel turgudel Moldova Isabellat liigub.