Kuidas remontida kodus tehtud viinamarjaveini?

Burgundia klaas

Burgundia klaas

Isabella viinamarjadest tehtud vein kääris niisiis kokkuvõttes üsna vähe – paar nädalat vast tuli hädapärast kokku. Siis hoidsin pudelit kuu aega jahedas toas, et selgineks. Aegajalt käisin maitsmas, et mida ta endast kujutab. Ja proovisin maitset remontida. Mis ma selleks tegin?

Kuna maitse tundus algul eriti lame ja mõttetu, plaanisin sinna sutsu sidrunihapet lisada. Selleks ei kõlba tavaline sidrunihape, vaid just veinidesse lisatav. Et Eestist seda veel saada pole, lasin sõbral enne jõulu paar pakki Soome poest tuua. Pärast väikeseid katsetusi veinipokaalis ja karahvinis lisasin paar teelusikatäit sidrunhapet 2o liitri veini sisse.  Paari järgmise päeva  jooksul maitses vein teravalt, hapet oli tunda. Aga nädal-poolteist hiljem oli see maitse juba tasandunud, lisades märjukesele siiski teatavat sügavust.

Kuna käisin eelmisel nädalal ise ka Soomes, siis soetasin suure hulga veinivarustust, mida meil siin ikka veel ei ole. Üks asi, mille ma kaasa tõin, oli pulbriline tanniin – mõeldud just punastesse veinidesse maitse ja aroomi tugevdamiseks. Jällegi lasin karahvini veini täis ja hakkasin erinevates klaasides katsetama. Muide, seda erinevatest klaasidest joomise trikki soovitan teistelegi: võtke mõni tavaline tulbikujuline veinipokaal, mõni ümmargune, ja minul näiteks oli kolmandana varnast võtta ka Riedeli Shiraz’  klaas. Vein maitseb ja lõhnab igaühes neist isemoodi. Miks see nii on, seletan võibolla mõni teine kord.  Ühesõnaga jõudsin ma oma katses otsusele, et ümaras Burgundia klaasis maitseb mu märjuke kõige rikkalikumalt ning kui ma olin pärast mõningase tanniini lisamist tund aega lasknud veinil seista, olid tugevnenud maitse ja lõhn selgelt eristuvad neist klaasidest, kuhu ma tanniini ei lisanud.

Sellega oli asi otsustatud. Raputasin umbes pool 5 grammisest tannniinipakikesest suurde pudelisse, segasin, lasin rahuneda ja panin pudelitesse. Kokku sain 22 veinipudelit, veini nimeks sai loomulikult Isabella. Nüüd lasen ma pudelitel keldris rahulikult kuni suveni seista, eks siis paistab, mis sellest maitsest saanud on. Praegu kirjeldaks ma seisu nii:

Värvus: kergelt lillakas vaarikapunane, noore veini värv, väga selge toon

Lõhn: nõrk, väheintensiivne,  kergelt lilleline ja õrn magusate puuviljade lõhn

Maitse: kerge, õhuke, sobilik tavaliseks lauaveiniks pasta, punase lihaga salatite juurde

Hind: ühe pudeli omahind tuli koos siltide, kapslite ja korkide kaasamisega 15 krooni.  Sama kvaliteediga lauaveini saab meil siin poest  umbes 40-60 krooniga. Samas on mul ju veel lootust, et ta läheb mul ajaga paremaks 🙂