Koduvein on katsetamise rõõm vol.2

Järgneb ajakirja Oma Maitse artikkel:0001

Samm-sammult

Lihtne kirjeldus, kuidas ma maasikaveini teen. Sobib ka teistele pehmetele marjadele – vaarikatele, sõstardele, tikritele, metsamarjadele, kreekidele. Ja veelkordne meeldetuletus, et nii palju on kui tegijaid, on ka erinevaid viise, kuidas keegi veini teeb ning üks variant pole ainuõigem kui teised.

Korjan maasikamaalt 6-7 kilo maasikaid, puhastan suuremast sodist. Mina jätan rohelised tupsud külge, mu sugulane korjab alati ära, aga maitsevahet ei ole ma sellest täheldanud. Tambin marjad pudrunuiaga oma plastist veininõus katki. Mõni kasutab marjade purustamiseks hakklihamasinat, mõni köögikombaini.

  1. Sulatan 3 kilo suhkrut veega ära, jahutan, aga mitte täitsa külmaks. Panen maasikatele tavalist kraanivett ja lisan ka sooja (mitte kuuma) suhkruvee, nii et kokku tuleb 25 liitrit . Pooljahtunud suhkruvee lisamine kindlustab, et veinisegu on meeldivalt soe – 25-30 kraadi, siis segan sisse ka kuivpärmi (paki peal on kirjas, kas see on 10 või 25 liitri veini valmistamiseks). Panen nõule mulksutajaga kaane peale ja lasen maasikatel seista umbes 5 päeva. Aegajalt segan pinnale kerkivad maasikad uuesti segi.

  2. Kui vaatan, et marjad on juba peaaegu valged ehk kogu oma värvi ja muu ära andnud, kurnan maasikad ja pigistan neist viimsegi mahla välja. Nüüd sulatan ära veel 2 kilo (umbes) suhkrut ja lisan jahtununa veinile, seejärel panen veelkord vett juurde, et 24-25 liitrit täis oleks.

  3. Võtan kalendri ja panen täpselt kirja, mis päeval ma seda kõike tegin, et hiljem oleks selge, kaua vein käinud on.

  4. Kui käärimistoru mulksub, on umbes kaheks kuuks rahu majas. Vein armastab sooja tuba. Seepärast mulksusidki vanaema-vanaisa jures pudelid otse ahju kõrval või soemüüri ääres. Üks tuttav ütles, et nemad hakkavad kodus alati veini tegema alles siis, kui keskküte sisse lülitatakse. Ahjuküttega majas saab seda õnneks ise reguleerida. Internetis surfates nägin ka Inglismaa veinipoodides müüdavaid „soojaaluseid“ ja vöösid pudelitele, aga ise kasutan ma vannitoa põrandakütet täpselt samuti kui inglased elektriga töötavad soojenduskotikest. Kui vein liiga varakult seisma jääb, siis esimene kahtlustus võibki olla, et äkki on tal liiga külm.

  5. Ühel päeval paari kuu pärast märkan ma, et vein tõesti-tõesti enam ei mulksu ja tõenäoliselt on käimine lõppenud. Käärimisnõu põhja aga on kogunenud sade. Et sellest vabaneda, on vaja sifooni abiga vein ühest nõust teise kurnata ja sade minema visata.

  6. Nüüd on vaja vabaneda süsihappegaasist. Üks mu tuttav mikserdab oma veini päevas mitu korda läbi (seda on laia suuga plastnõus hea teha, pudelis aga võimatu). Teine tuttav raputab pudelit päevas mitu korda, keerutab. Mina teen nii: kui olen veini sademe pealt teise nõusse kallanud, siis tagasi oma käärimisnõusse valan ma seda kannuga, liitri haaval, see loksutab ka veini täiesti läbi, ja siis raputan veel käärimisnõud umbes päeva jooksul mitu korda. Seejärel panen nädalaks jahedasse ruumi selginema, rahunema ja järele mõtlema.

  7. Nädala pärast villin pudelitesse. Ühe moosidest tehtud veini lasin raisku sellega, et lükkasin kogu aeg pudelitesse villimist edasi, küll polnud pudeleid ja küll polnud aega. Pooleteise kuu pärast aga oli vein liiga palju õhku saanud, maitse oli nii muutunud, et pidin ta ära viskama.

Ei pastöriseeri. Joon heas seltskonnas ära enamasti aasta jooksul. Koduveinid üle kolme aasta säilitamist ei taha, siis hakkavad nad kvaliteedis kaotama.