Koduveini pudeldamine ja säilitamine

Minu veinikelder

Ka kõige aeglasemalt käärinud vein saab ükskord valmis ning nõuab pudeldamist ja säilitamist. Kuidas seda õigesti teha?

Reegel nr 1

Suurde 25-30 liitrisesse klaaspudelisse, kus vein ka valmis kääris, võib veini säilitamiseks jätta A.ainult siis, kui see on igasuguse sette pealt ära valatud ning õhukindla korgiga suletud B. Kui te olete nii kindlameelne, et vahepeal ei käi pudelist mekutamas, sest iga kord, kui te pudeli avate, saab vein õhku ning alata võib oksüdeerumine, mille tagajärjel veini maitse kõlbmatuks muutub. Mõnda aega võib lasta veinil klaaspudelis järelküpseda, kuid hiljem siiski võiks veini pudelitesse villida.

Reegel nr 2

Punased veinid villitakse rohelistesse pudelitesse, valged veinid läbipaistvatesse pudelitesse. Oluline on, et pudelid oleksid seest puhtad. Kui kogute ise pudeleid ja pesete neid, siis väike nipp, kuidas siltide liimijäljed pärast vees leotamist  klaasi pealt maha saada: hõõruge eukalüptiõliga või atsetooniga. Siin-seal kauplustes ka müüakse tühje puhtaid pudeleid, kuid ka sõprade käest küsimine annab häid tulemusi – kuna veinipudeleid ükski taarapunkt vastu ei võta, on nad piirutult tänulikud, kui te nad tühjast taarast vabastate.

Reegel nr 3

Sobivad nii keeratava korgiga pudelid kui korgist korgid. Korra juba kasutuses olnud korgid, millel on pärast avamist auk sees, ei sobi kindlasti mitte, isegi kui te loodate küünlavahaga augu kinni katta. Enamasti see ei õnnestu ja veinipudel hakkab lekkima. Korralikuks säilitamiseks tuleb kasutada uusi korke. Vt ka Korkija.

Second-hand keeratavad korgid on sobilikud, kuid neid pudeleid tuleb säilitada keldris püstiasendis, et korgi metall ei pääseks veini maitset rikkuma.

Korkidele käivad peale kapslid, mis hoiavad korki kuivamast ja pudeli sisu seega kaitstuna. Eri värvi kapslid aitavad ka eri veinidel ja partiidel vahet teha.

Veini võib panna ka spetsiaalsetesse kraaniga kilekottidesse ehk Bag-in-boxidesse, mida müüakse nii 3 kui 5 liitriseid. (Poes müüdavad karbiveinide kotid ei ole kahjuks taaskasutatavad, sest nende korke ei ole võimalik avada ilma pakki kahjustamata.) Need võtavad riiulil vähem ruumi kui hulk pudeleid, mis sama koguse veini mahutamiseks kuluks. Nende kottide hea külg on see, et õigesti täidetuna tekib kotis vaakum ning veini vähemaks juues on ülejäänud vein kotis sees ikka õhu eest kaitstud ja säilib hästi. Üle 2 aasta ei soovitaks veini kilekotis säilitada, kuid kui on plaan kiiremini ära tarbida, siis on BiB vägagi omal kohal.

Reegel nr 4

Veini säilitatakse  küliliasendis stabiilsel temperatuuril. Prantsuse veine hoitakse keldrites enamasti 12-13°C juures ja küllap sobib sama kraad ka meie marjaveinidele. Eriti halvasti mõjub veinile soojuse kõikumine – ühel päeval soe, teisel külm. Kui pudeleid lühiajaliselt enne tarbimist  hoida köögiriiulil lae all (kus on enamasti kõige soojem õhk ja päike paistab peale), ei tee see kohe veel midagi halba, kuid pikemaajaliseks hoidmiseks lootuses, et vein aja jooksul paremaks muutub, sellised tingimused kindlasti ei sobi.

Reegel nr 5

Paljud kodused veinitegijad unistavad tammevaadist. Kodusele tegijale sobilikke väikesemahulisi, 25-50-liitriseid tammevaate ei ole enamasti saadaval,veebist tellides ei ole see odav lõbu –  hind 200-400 euro kandis. Rohkem liigub 225 ja 500 liitriseid tammevaate ning nende hind jääb juba 500 ja 1000 euro kanti. Müüakse ka kasutatud vaate soodsa hinnaga, kuid need on juba „surnud“, ära kasutatud ning soovitud efekti nad veinile enam ei lisa. Neid võib sellisel juhul kasutada lihtsalt anumatena veini hoidmiseks nagu iga teist õõnes nõud.

Hoidke oma veine õigel temperatuuril ja hästi korgituna, juba jaanuaris hakkame Koduveinikonkursi eelvoorude jaoks pudeleid kokku korjama. Kes kardab õiget hetke maha magada, kirjutage kiri aadressil info@veinivilla.ee märgusõnaga „Konkurss“ ja teile saadetakse täpsem teave, millal konkursiveine võib esitama hakata.

Artiklina ilmus Maalehes 25.oktoobril 2010

Kuidas pesta suuri veinipudeleid?

Pudel pesus

Olgu see õpetuseks kõigile, kes hakkavad oma 25-30 liitriseid klaasist veinipudeleid seestpoolt pesema. Üks ilus ümmargune vanaaegne pudel läks mul aastaid tagasi pestes katki. Kui keerasin pudeli külili ja vesi hakkas välja voolama, siis ühel hetkel loksus see seal sees nii kõvasti, et lõi külje katki.

Laupäeval hakkasin ühe eriti huvitava veini tegemiseks pudelit pesema. See oli jällegi mõnus ümmargune pudel, kitsama suuga kui tavaliselt, nii et olin just Soomest ostnud sobivas mõõdus kummikorke ja korgist korke spetsiaalselt selle jaoks. Nühkisin hiina söögipulkade otsa seotud pudeliharjaga (et vars pikem oleks)  külgi seestpoolt puhtaks, nii et need pole vist viimased 40 aastat nii säravad olnud.  See oli väga väsitav töö, kutsusin mehe appi. Palusin teda, et vee võiks pudelist sifooniga välja lasta, just seepärast et üks halb kogemus juba olemas.

Ähh, see eelmine pudel oli liiga õhukeste seintega, teatas mees, ja keeras loomulikult pudeli jälle vannipõhja külili. Kaks sekundit hiljem kuulsin ma reetlikku raksatust. Siis tuli see koht, kus ma mitu korda järjest “raisk” ütlesin. Ja “kurat”.  Ja siis veelmõned sõnad, mida ma siinkohal isegi kordama ei hakkaks.

Pidage teie ka meeles, et kui pesete (soovitavalt spetsiaalse pudeliharjaga, mis võimaldab seestpoolt külgi puhtaks saada) oma pudeleid, siis vee välja kallamiseks kasutage parem sifooni, samamoodi kui sealsamast pudelist veini välja lastes.  Või ostke plasmassist veinikääritusnõu. Mul üks on, aga nüüd pean neid küll juurde ostma.

Kuidas koduvein pudelisse saab?

Pudelid pesus

On otse uskumatu, kui kiire võib olla kodusel inimesel. Vaevu olen leidnud aega koduveinide pudelisse ajamiseks, aga kirja panna ei ole seda küll mahti olnud. Niisiis, pudelid. Ja kapslid seal peal, mis on mu tuttavates kõige enam hämmastust tekitanud. “See on ju nagu poevein, kuidas sa seda teed?” on kõige tavalisem küsimus.

Kõigepealt peavad olema pudelid. Koduextra kauplustes ole näinud müügil tühje rohelisi pudeleid, aga no andke andeks, 15 krooni pudel – loll peaks olema, et seda osta. Käiku lähevad kõik kodus leiduvad tühjaks joodud veinipudelid. Tõsi, need peab hoolikalt puhtaks pesema, eriti jälgima, et pudeli põhja midagi kinni pole jäänud. Muidu läheb selles pudelis vein halvaks. Ja et pudelitele ilusamat väljanägemist anda, kraabin sildi ka ära, see on ka tükk tülikat tegemist, sest mõni silt ei tule ka ligunedes lahti või pudeli külg jääbki liimiseks. Muide, eukalüptiõli võtab liimi väga hästi klaasi pealt lahti, soovitan proovida.

Pudelitesse villimine

Kui pudelid korras ja puhtad ja kuivaks ka nõrgunud, siis pole muud kui vooliku abiga vein pudelisse ja korgid peale. Esimesed paar aastat oma veinitegija karjäärist kasutasin vanu veinikorke, mis teistelt pudelitelt võetud, aga see on ikka vale – avamisel on neile augud sisse tulnud ja õhk pääseb pudelisse, ükskõik kui paksult ma küünlarasvaga pudelikaelad kokku tegin. Ja eriti jube oli käsitsi, toore jõuga nende korkide peale surumine.

Korkimine on niimoodi käkitegu

Siis jõudsid minuni tänapäevasemad vahendid – korgid ostan poest, korkimisaparaate on päris suur valik igale rahakotile ja kapslid on üks eriti hea leiutis.  Neid sobib ka mahlapudelitele peale panna.

Kapsleid on meil müügil valgeid, rohelisi, tumepunaseid ja musti – see aitab erinevaid partiisid kergesti kaelte järgi eristada.  Ühesõnaga kui korgid on peal, pistan pudelikaela koos kapsliga keevasse vette, kapsel tõmbub ümber kaela pingule ja ongi “nagu poevein”!

Kapslite kuumutamine

Koduvein on katsetamise rõõm

Järgnev artikkel on seesama, mille ma kirjutasin ajakirjale Oma Maitse oktoobris 2009:

Vaikne juuliöö maakodus. Soemüüri ääres seisab veinipudel, käärivad maasikad alles ootamas koduveiniks saamist. Järsku käib väike krõks ja seejärel hirmus ladin-plädin-potsatus. Vanaaegne ümar hiigelsuur pudel otsustas oma maise eksistentsi lõpetada ja kogu tuba ujus poolkäärinud maasikatest. Sel öösel kella kolme ajal nuttis perenaine kallist kraami põrandalaudadelt kokku kraapides tubli peatäie.

Enamasti muidugi ei paku kodune veinitegu nii dramaatilisi hetki. Pärast mõningast marjadega lödistamist kohe veiniteo algul on hilisem protsess ikka peamiselt meeldivaid emotsioone täis – kas saab juba valmis, kuidas maitseb, kas on kah kange, kas sõpradele maitseb?

Miks teha koduveini?

Allakirjutanu teeb koduveine tänavu juba viies aasta. Olen välja arvutanud, et kui alustada koduse joogiteoga nö nullist ja soetada põhilised hädatarvilikud vahendid uuest peast, samas marju võttes koduaiast, mitte turult, siis tuleb ühe liitri hinnaks ligi 30 krooni. Aga kui kord juba on kõik vahendid olemas või saab kasutada maakodu lakast leitud pudeleid-mulksutajaid, siis jääb ühe liitri omahind 10 krooni kanti. Asjal on ju jumet, eks ole?

Kogu mu veiniepopöa sai alguse tädi keldrist, kus tal seisis juba mitu aastat paarkümmend liitrit õunamahla, mida ta polnud suutnud meile sisse joota. Mu esimene veinitegu oli täis kahtlusi ja kõhklusi, kümneid kordi haarasin telefoni ja küsisin ema käest küsimusi stiilis:kui palju ma seda suhkrut panen? aga kui tihti ta mulksuma peab? Miks ta üle ajab? Kas see on normaalne, et enam ei mulksu? Mis ma nüüd teen?

Ei saa öelda, et esimene vasikas aia taha läks – täitsa korralik kuivapoolne rüübe tuli ja sõprade kurgust alla ta voolas. Järgmiseks aastaks olin juba targem, soetasin antikvariaate pidi käies suurema osa nõuka-ajal välja antud koduveini-õpikutest. Paraku selgus, et paljud neist kordasid üksteist lausa sõna-sõnalt ja olid pealegi lõviosas täis valemeid, kuidas arvutada suhkrulisamist. See tundus lootusetult keeruline ja hirmutavgi.

Õnneks leidsin poest, täpsemalt Tallinnast Piprapoest koduveini stardipaketi, kus olid sees veinipärm, käimise lõpetaja ja selgitusained, lisaks täpsed õpetused, et mida, kuidas ja millal. See pakett osutus mu päästeingliks ning paar aastat tegingi veini ainult neid kasutades – tulemus on kindel ja garanteeritud: vein läheb kindlalt käima, lõpetab paari kuu pärast, tulemus on selge ja sädelev.

Aga kui juba enesekindlus käes, tahaks ju hakata katsetama, kas ma ilma päästerõngata ka pinnal püsin. Edaspidi olen piirdunud ainult veinipärmi kasutamisega ja selgitusained välja jätnud – tulemus pole võib-olla nii kristalselt sädelevselge, kuid maitse on ikka samahea. Ja loomulikult tean ma tervet hulka veinimeistreid, kes ei kasutagi veinipärmi, vaid ajavad mahla looduslikult käima.

Mida veiniteoks vaja on?

Kõigepealt tahan ma kinnitada, et veini saab absoluutselt edukalt teha nii vanaaegsete koduste vahenditega kui tänapäevaste, Rootsist ja Inglismaalt sisse toodud tarvikutega. Paar esimest aastat tegin isegi 25-liitristes klaaspudelites, kummivooliku üks ots plastiliinikänkraga pudelisuul ja teine veeklaasis. Kui aga paistis, et see tegevus meeldib mulle ja tulemus on kah joodav, hakkasin vaikselt soetama asju, mis kogu veiniteo tunduvalt mugavamaks teevad.

Kõige rohkem meeldib mulle 30-liitrine spetsiaalne kaanega ja pealejoonistatud liitritega plastämber, millele ka mulksutaja külge saab panna. See on laia suuga, nii et iseäranis marjaveine, kui algul marjad viis päeva virdes ligunevad, on seal mugav teha – saab hästi segada ja valada. Mu maasikaveini pudel läkski seepärast katki, et pinnale kogunenud marjad moodustasid tugeva korgi, mis õhku läbi ei lasknud ja käärimisgaasid pressisid lõpuks klaasi puruks. Ühe pudeli olen ka pestes ära lõhkunud, toiduplastist nõudega seda muret ei ole.

Veel meeldib mulle reguleeritava pikkusega sifoon, millega veini sademe pealt ära valada või pudelitesse villida saab. Samuti on mu isiklik lemmik korkimisseade, millega korgid kerge vaevaga pudelitele peale saab – varem surusime vanu, teistelt pudelitelt ärakeeratud korke pihuga ja toore jõuga pudelitesse; ja kapslid korkide otsa, et kõik õhukindel oleks.

Aga, nagu öeldud, saab ka ilma peente spetsvahenditeta – päranduseks saadud klaaspudelitega, kummivoolikutega, mulksutaja asemel õhupalli või kummikinnast hoida, parafiiniga pudeleid sulgeda.

Kui asjad olemas, on vaja suhkrut, marju või mahla ja veinipärmi. Viimane on spetsiaalne pärm, tavaline saiapärm selleks ei sobi. Veinipärmi leiab Piprapoest, Seemi aianduskauplustest ja ka näiteks aadressilt www.koduvein.ee tellides. Kui pärmi ei õnnestu hankida, siis aitab käärima hakkamisele kaasa ka suur pihutäis rosinaid, mis on kohviveskis peeneks jahvatatud ja virdele lisatud. 60ndatel välja antud veiniraamatutes on retsepte mahladest, mida nädal enne veinitegu tuleb soojas hoida ja käärima lasta ja siis virdele lisada, kuid ma ei tunne ühtegi tegelikku praktikut, kes nii teeks.

Mulle meeldib veinipärmi kasutada, sest sellega käib vein kiiremini ära – paari-kolme kuuga on jook valmis. Kui veinipärmi üldse mitte kasutada, käib vein pool aastat või koguni aasta ja see tundub mulle isiklikult terve igavikuna. Aga nagu ma inimestega suheldes aru olen saanud, on Eestis umbes pooleks neid, kes teevad pärmiga ja neid, kes teevad ilma.

Olgu siis pärmiga või ilma, aga viimaks on vaja marju/mahla ja suhkrut. Kui palju kumbagi, see on algaja üks põhimuresid. Lohutuseks: ega see grammipealt väga täpne ei peagi olema. Kui teha veini 25-liitrisesse pudelisse, mis on üks enamlevinud suurusi, siis piisab minu kogemuse põhjal 6-7 kilost marjadest, aga midagi halba ei juhtu ka, kui neid satub 8-9 kilo. Suhkrut võiks siis minna vähemalt 4 kilo, võib panna ka kuni 6 kg, üle selle ei olegi nagu mõtet. Mida rohkem suhkrut, seda kangem vein tuleb. Enamasti on minu koduveinide kangus jäänud kuhugi 10-12 kraadi vahele, mida on veinile täiesti piisavalt, ja üle 6 kg pole ma suhkrut kunagi raisanud. Põhiline on, et suhkrut ei panda veinisse kunagi otse, vaid enne sulatatakse soojas vees siirupiks, siis jahutatakse maha, et pärmiseeni ära ei tapaks, ja alles seejärel lisatakse mahlasegule.

Jätkub veinitegu samm-sammult.