Koduvein on katsetamise rõõm

veinipildid 120Järgnev artikkel on seesama, mille ma kirjutasin ajakirjale Oma Maitse oktoobris 2009:

Vaikne juuliöö maakodus. Soemüüri ääres seisab veinipudel, käärivad maasikad alles ootamas koduveiniks saamist. Järsku käib väike krõks ja seejärel hirmus ladin-plädin-potsatus. Vanaaegne ümar hiigelsuur pudel otsustas oma maise eksistentsi lõpetada ja kogu tuba ujus poolkäärinud maasikatest. Sel öösel kella kolme ajal nuttis perenaine kallist kraami põrandalaudadelt kokku kraapides tubli peatäie.

Enamasti muidugi ei paku kodune veinitegu nii dramaatilisi hetki. Pärast mõningast marjadega lödistamist kohe veiniteo algul on hilisem protsess ikka peamiselt meeldivaid emotsioone täis – kas saab juba valmis, kuidas maitseb, kas on kah kange, kas sõpradele maitseb?

Miks teha koduveini?


Allakirjutanu teeb koduveine tänavu juba viies aasta. Olen välja arvutanud, et kui alustada koduse joogiteoga nö nullist ja soetada põhilised hädatarvilikud vahendid uuest peast, samas marju võttes koduaiast, mitte turult, siis tuleb ühe liitri hinnaks ligi 30 krooni. Aga kui kord juba on kõik vahendid olemas või saab kasutada maakodu lakast leitud pudeleid-mulksutajaid, siis jääb ühe liitri omahind 10 krooni kanti. Asjal on ju jumet, eks ole?

Kogu mu veiniepopöa sai alguse tädi keldrist, kus tal seisis juba mitu aastat paarkümmend liitrit õunamahla, mida ta polnud suutnud meile sisse joota. Mu esimene veinitegu oli täis kahtlusi ja kõhklusi, kümneid kordi haarasin telefoni ja küsisin ema käest küsimusi stiilis:kui palju ma seda suhkrut panen? aga kui tihti ta mulksuma peab? Miks ta üle ajab? Kas see on normaalne, et enam ei mulksu? Mis ma nüüd teen?

Ei saa öelda, et esimene vasikas aia taha läks – täitsa korralik kuivapoolne rüübe tuli ja sõprade kurgust alla ta voolas. Järgmiseks aastaks olin juba targem, soetasin antikvariaate pidi käies suurema osa nõuka-ajal välja antud koduveini-õpikutest. Paraku selgus, et paljud neist kordasid üksteist lausa sõna-sõnalt ja olid pealegi lõviosas täis valemeid, kuidas arvutada suhkrulisamist. See tundus lootusetult keeruline ja hirmutavgi.

Õnneks leidsin poest, täpsemalt Tallinnast Piprapoest koduveini stardipaketi, kus olid sees veinipärm, käimise lõpetaja ja selgitusained, lisaks täpsed õpetused, et mida, kuidas ja millal. See pakett osutus mu päästeingliks ning paar aastat tegingi veini ainult neid kasutades – tulemus on kindel ja garanteeritud: vein läheb kindlalt käima, lõpetab paari kuu pärast, tulemus on selge ja sädelev.

Aga kui juba enesekindlus käes, tahaks ju hakata katsetama, kas ma ilma päästerõngata ka pinnal püsin. Edaspidi olen piirdunud ainult veinipärmi kasutamisega ja selgitusained välja jätnud – tulemus pole võib-olla nii kristalselt sädelevselge, kuid maitse on ikka samahea. Ja loomulikult tean ma tervet hulka veinimeistreid, kes ei kasutagi veinipärmi, vaid ajavad mahla looduslikult käima.

Mida veiniteoks vaja on?


Kõigepealt tahan ma kinnitada, et veini saab absoluutselt edukalt teha nii vanaaegsete koduste vahenditega kui tänapäevaste, Rootsist ja Inglismaalt sisse toodud tarvikutega. Paar esimest aastat tegin isegi 25-liitristes klaaspudelites, kummivooliku üks ots plastiliinikänkraga pudelisuul ja teine veeklaasis. Kui aga paistis, et see tegevus meeldib mulle ja tulemus on kah joodav, hakkasin vaikselt soetama asju, mis kogu veiniteo tunduvalt mugavamaks teevad.

Kõige rohkem meeldib mulle 30-liitrine spetsiaalne kaanega ja pealejoonistatud liitritega plastämber, millele ka mulksutaja külge saab panna. See on laia suuga, nii et iseäranis marjaveine, kui algul marjad viis päeva virdes ligunevad, on seal mugav teha – saab hästi segada ja valada. Mu maasikaveini pudel läkski seepärast katki, et pinnale kogunenud marjad moodustasid tugeva korgi, mis õhku läbi ei lasknud ja käärimisgaasid pressisid lõpuks klaasi puruks. Ühe pudeli olen ka pestes ära lõhkunud, toiduplastist nõudega seda muret ei ole.

Veel meeldib mulle reguleeritava pikkusega sifoon, millega veini sademe pealt ära valada või pudelitesse villida saab. Samuti on mu isiklik lemmik korkimisseade, millega korgid kerge vaevaga pudelitele peale saab – varem surusime vanu, teistelt pudelitelt ärakeeratud korke pihuga ja toore jõuga pudelitesse; ja kapslid korkide otsa, et kõik õhukindel oleks.

Aga, nagu öeldud, saab ka ilma peente spetsvahenditeta – päranduseks saadud klaaspudelitega, kummivoolikutega, mulksutaja asemel õhupalli või kummikinnast hoida, parafiiniga pudeleid sulgeda.

Kui asjad olemas, on vaja suhkrut, marju või mahla ja veinipärmi. Viimane on spetsiaalne pärm, tavaline saiapärm selleks ei sobi. Veinipärmi leiab Piprapoest, Seemi aianduskauplustest ja ka näiteks aadressilt www.koduvein.ee tellides. Kui pärmi ei õnnestu hankida, siis aitab käärima hakkamisele kaasa ka suur pihutäis rosinaid, mis on kohviveskis peeneks jahvatatud ja virdele lisatud. 60ndatel välja antud veiniraamatutes on retsepte mahladest, mida nädal enne veinitegu tuleb soojas hoida ja käärima lasta ja siis virdele lisada, kuid ma ei tunne ühtegi tegelikku praktikut, kes nii teeks.

Mulle meeldib veinipärmi kasutada, sest sellega käib vein kiiremini ära – paari-kolme kuuga on jook valmis. Kui veinipärmi üldse mitte kasutada, käib vein pool aastat või koguni aasta ja see tundub mulle isiklikult terve igavikuna. Aga nagu ma inimestega suheldes aru olen saanud, on Eestis umbes pooleks neid, kes teevad pärmiga ja neid, kes teevad ilma.

Olgu siis pärmiga või ilma, aga viimaks on vaja marju/mahla ja suhkrut. Kui palju kumbagi, see on algaja üks põhimuresid. Lohutuseks: ega see grammipealt väga täpne ei peagi olema. Kui teha veini 25-liitrisesse pudelisse, mis on üks enamlevinud suurusi, siis piisab minu kogemuse põhjal 6-7 kilost marjadest, aga midagi halba ei juhtu ka, kui neid satub 8-9 kilo. Suhkrut võiks siis minna vähemalt 4 kilo, võib panna ka kuni 6 kg, üle selle ei olegi nagu mõtet. Mida rohkem suhkrut, seda kangem vein tuleb. Enamasti on minu koduveinide kangus jäänud kuhugi 10-12 kraadi vahele, mida on veinile täiesti piisavalt, ja üle 6 kg pole ma suhkrut kunagi raisanud. Põhiline on, et suhkrut ei panda veinisse kunagi otse, vaid enne sulatatakse soojas vees siirupiks, siis jahutatakse maha, et pärmiseeni ära ei tapaks, ja alles seejärel lisatakse mahlasegule.

Jätkub veinitegu samm-sammult.