Kui vein ei lähe selgeks

Veinid on nagu väikesed lapsed – igaüks käitub isemoodi ja  isegi ühemunakaksikud võivad olla eri iseloomuga. Veinile üle kantult siis  – võid panna korraga käima kaks tünnitäit ühesugust veini, aga nad võivad lõpetada eri ajal ja selgineda samuti erinevalt, vajades selleks erinevaid võtteid.  Mõni vein vajub selgeks juba käärimise lõpuks, mõni läheb pärast spetsiaalsete selitavate ainete lisamist paari päevaga klaariks. Ja mõni vein jonnib. Mida siis teha, kui vein ei taha selgeks minna?

Selitamine kui protsess

Selitamise eesmärk on eemaldada veinist sade ja saada läbipaistev klaar vein. Käärimise lõpus „ujub“ veinivirdes eri suurusega ja eri tüüpi osakesi, mis on elektrostaatiliselt laetud, mõned negatiivselt, mõned positiivselt. Eriti suured, silmaga nähtavad marjaosakesed, surnud ja põhjavajunud pärmi jms saab veinist ära lihtsa kurnamise ja/või filtreerimisega.

Väiksemad osakesed proteiinid, mis tekitavad veinis hägu,   nii lihtsalt alla ei anna. Noores, äsja valminud veinis on proteiinid sarnaselt laetud ja tõukuvad üksteisest – seega vein on hägune. Aja jooksul need osakesed kaotavad oma elektrostaatilised laengud, ei tõuku enam üksteisest, tõmbuvad klompideks kokku ja vajuvad põhja. Seega – esimene ja kõige lihtsam võimalus veini selgeks saada – anna talle aega ja ta selgineb ise.

Selitamise protsessi saab ka kiirendada, lisades veinisse ainet, mis on laetud vastupidise märgiga: lisatav aine ja hägutekitajad tõmbuvad omavahel ja vajuvad põhja.

Millega selitada?

Ajalooliselt on väga iidne moodus nimega „härja veri“. See on Euroopas keelatud alates 1987.aastast. Aga põhimõte oli sel moodusel lihtne – tuli looma verd veinitünni kallata ja segada. Veres leiduv albumiin eemaldab hägu väga tõhusalt. Euroopa veinimeistrid jätkasid loomaverest ekstraheeritud albumiini kasutamist siiski veel kuni 1997.aastani, mil seoses möllava „hullulehmatõvega“ sellest siiski loobuti. Ei julge ka allakirjutanu seda omalt poolt soovitada.

Samuti väga vana moodus, kuid siiani edukalt kasutusel, on munavalge meetod – 1-2 munavalget ühe koduse veinitünni kohta tugevaks vahuks ajada ja veinisse segada, lasta rahulikult 1-2 nädalat jahedas ruumis selgineda. Liiga kiiret tulemust, et kohe kahe päevaga pildi klaariks lööb, ei maksa oodata. Samas pole vaja karta ka seda, et munavalge veini sisse jääb. See vajub põhja, nagu ka kõik teised selitajad, ja puhas vein kallatakse ju sette pealt ära. Enamasti kasutatakse munavalget punaste veinide puhul, kuid minul andsid need tänavu head tulemust ka rabarberiveini puhul, mis ühelegi muule selitamisviisile ei allunud. Ka munavalges on selitavaks aineks albumiin, mida leidub müügil ka puhastatud ja pulbristatud kujul.

Želatiini toodetakse loomakontidest või vetikatest  ja selle mõju veinile on sarnane albumiinile. Želatiini paremaks mõjuvuseks kasutatakse seda tihti koos ränihappelahusega, eriti valgete veinide selitamiseks. Just selliseid kahest osast koosnevaid selitajaid leidub Eesti kaubandusvõrgus kõige rohkem ja neid võib julgesti kasutada – ka need ei jää veinisse pidama, vaid sadestuvad pärast oma töö tegemist veinist välja. Oluline on siinjuures veinile lisada just õige kogus mõlemat selitajat, et saada rahuldav tulemus. On olnud juhuseid, kus ühe komplekti lisamisel ei juhtu tünnitäie veiniga ka mitme nädala jooksul midagi, kuid siis, lisades ka teise komplekti, läheb vein nagu võluväel 1-2 päevaga täiesti klaariks ja läbipaistvaks.

Bentoniit on spetsiaalne savi, mida segatakse veinisse ja oma teel veinitünni põhja haarab see kaasa kogu hõljumi. Paraku võtab ta kaasa ka värvi, seega peaks bentoniiti kasutama pigem valgete veinide (õun, rabarber, roheline tikker) puhul. Üledoseerimise ohtu bentoniidi puhul ei ole – see ju sadestub lõpuks välja, kuid liiga ohtra kasutamise puhul väheneb veini puuviljasus ja aroom, värvist rääkimata.

Mõni tahab kommi, mõni vitsa

Väga lihtne on, kui vein läheb ilusasti selgeks ise kohe pärast käärimise lõppu või lühikese ajaga näiteks pärast želatiini ja ränihappe lisamist. Vahel aga on vaja veini peal erinevaid meetodeid kasutada – kui üks ei anna tulemusi, ehk siis teine annab. Põhiline, et veinimeister liiga vara käega ei lööks ja veini pudelitesse ei villiks. Mõne kuu möödudes on siis pudelis hirmus sade põhjas, aga teha pole enam midagi. Selginemisele aitab alati kaasa ka jahe ruum. Et kontrollida, kas külm võiks veinile hästi mõjuda, võib tünnist ühe pudelitäie veini välja lasta ja panna see paariks päevaks külmkappi – kui see pudelitäis selgeks vajub, siis on asi klaar – vaja vein külmemasse tõsta.

Koduveinikonkursile, mille veine hakkame koguma uue aasta alguses, ootame ilusaid ja selgeid veine. Registreeri ennast aadressil info@veinivilla.ee märgusõnaga Konkurss ja hakkad saama jooksvat infot Maalehe koduveinikonkursi kohta otse  maili peale.

Koduveinikonkursi finalistid 2012

Image

Maalehe  ja Veinivilla koduveinikonkursi finalistid on välja valitud. Osalejaid oli tänavu kaks korda rohkem kui eelmisel aastal – 133 veini (74 eelmisel aastal). Peamine kasv tuli just kuivade ja poolkuivade veinide arvelt – neid oli kks korda rohkem, samas kui magusate veinide osakaal jäi samaks. Kõige rohkem oli dessertveine – 41. Valgeid poolkuivi 23, punaseid poolkuivi 22, valgeid kuivi 16, rosed 13, punaseid kuivi 12, viinamarjaveine 5 ja üks vahuvein. Tegijaid (ühe pere liikmed on loetud üheks tegijaks) 62:

Tallinnast 16

Harjumaalt 12

Tartust ja Tartumaalt 11

Viljandimaalt 4

Jõgevamaalt 3

Lääne-Virumaalt 3

Pärnust 3

Järvamaalt 2

Ida-Virumaalt 2

Raplamaalt 3

Saaremaalt 1

Läänemaalt 1

Võrumaalt 1

Õun ja punane sõstar ei ole enam nii valdavad toorained, inimesed on rohkem hakanud katsetama ka muude toorainetega nagu aroonia, jõhvikas, kirss, kreek, kultuurpihlakas. Mõistagi ei puudunud rabarber, palju oli seekord kõrvitsaveine, kultuur- ja tavalist pihlakat, isegi üks rabarberi-kasemahla vein. Tegijate tehnloogiline tase on kõvasti tõusnud ja lausa käärivaid ja lõpetamata veine tuli kohale vaid mõni üksik. Üks vein viskas korgi pealt juba postkontoris, üks viimasel degustatsioonil kohe, kui kapsel maha võeti, ja üks mustikavein korraldas avamisel tõelise laeni ulatuva tumepunase vahutava purskkaevu, nii et hindamiseks ei jäänudki pudelisse midagi. Kahjuks ei võistelnud ta vahuveinide klassis.

9.juunil selguvad Haapsalus veinipäevadel Eesti parimad koduveinimeistrid. Finaalis võistleb 19 veini 13 eri autorilt, kelle hulgas on ka 4 mullust finalisti.

Finalistid 2012:

  1. Kuldne Vari – kuiv õunavein – Marius Mets/Veduri Veinimõis Tallinas
  2. Hõbe Õun – poolkuiv õunavein – Marius Mets/Veduri Veinimõis
  3. Rangsei – rose – Marius Mets/Veduri Veinimõis
  4. Wolf Creek – kuiv õunavein mustikaga – Magnus Leping Tallinnast
  5. Kingu Kuiv – kuiv õunavein – Kai Koord Kaarlimõisast Tartumaalt
  6. Punase ja mustasõstra vein – kuiv punane – Viljar Kiirats Tallinnast
  7. Arooniavein – kuiv punane – Viljar Kiirats Tallinnast
  8. Mustika ja punase sõstra vein – kuiv punane – Viljar Kiirats Tallinnast
  9. Karala Kange – dessertvein arooniast, õunast ja ebaküdooniast – Lea Ait Kuressaarest
  10. Kanarbiku Unelm – dessert õunavein – Meelis Kask Rannu vallast Tartumaalt
  11. Sumin – valge poolkuiv õunavein – Meelis Kask Rannu vallast Tartumaalt
  12. Kõu – dessert õunast ja jõhvikast – Ene Veski ja Heiki Anni  Tõrvandist Tartumaalt
  13. Tooma Sweet – dessert õunast ja arooniast – Ille Talts Palalt Türi vallast
  14. Tikrivein – poolkuiv valge – Kairi Rannak Pärnust
  15. Magus Suudlus – poolkuiv mustsõstravein – Maie Lepik Põltsamaalt
  16. Mustsõstravein – poolkuiv sõstravein – Heinrich Kuldsepalt Keila vallast Harjumaalt
  17. Kirss – poolkuiv vein kirsist, arooniast ja mustikast – Katrin Ratt Tallinnast
  18. Vaarikas – rose vaarikast, maasikast ja mustsõstrast – Katrin Ratt Tallinnast
  19. Õuna-aroonia vein – rose – Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli  grupitöö, juhendaja  Eda Raev

 

Koduveinikonkursi finalistid avaldab 3.mai Maaleht

26.mai õhtuks  said kõik konkursile saadetud koduveinid maitstud ja finalistid välja valitud. Nimekirja avaldab esimesena 3.mai Maaleht. Seni oodake ja ärge heitke meelt!

Kokku oli veine 133. Kõige rohkem oli dessertveine – 41. Valgeid poolkuivi 23, punaseid poolkuivi 22, valgeid kuivi 16, rosed 13, punaseid kuivi 12, viinamarjaveine 5 ja üks vahuvein.

Eelmisel aastal võistles 74 veini, seega on kasv pea kahekordne. Võrreldes eemise aastaga on dessertveine samapalju, järelikult kogu kasv tulnud  just kuivade ja poolkuivade  veinide arvelt. See näitab nii veinitegijate noorenemist kui teadlikumat veinitegemist.

Tegijaid (ühe pere liikmed on loetud üheks tegijaks) 62

Tallinnast 16

Harjumaalt 12

Tartust ja Tartumaalt 11

Viljandimaalt 4

Jõgevamaalt 3

Lääne-Virumaalt 3

Pärnust 3

Järvamaalt 2

Ida-Virumaalt 2

Raplamaalt 3

Saaremaalt 1

Läänemaalt 1

Võrumaalt 1

Koduveinikonkursi esimene hindamisvoor

16.aprillil hindas veinispetsialistide žürii esimest 45 veini 132st koduveinikonkursile saabunud võistlusveinist. Klaasidesse valati valged ja punased kuivad veinid ning rose’d. Tase oli rõõmustavalt kõrge ja just kuivade veinide klassi võistlejaid oli kõvasti juurde tulnud.

Kui eelmisel aastal oli võistlevaid veine kokku 73 ja neist 40 olid magusad veinid, siis tänavu, nagu öeldud, on veine 132, neist magusaid samamoodi 40. Kogu veinide juurdekasv ongi tulnud peamiselt kuivade ja poolkuivade veinide arvelt.

Uued hindamised on 23. ja 26.aprillil ning pärast viimast vooru selguvad ka need veinid, mis pääsevad 9.juunil Haapsalu veinipäevadel toimuvasse finaali.

 

Nädal aega konkursiveinide saatmise lõpuni!

Koduveinikonkursi 2012 veinide kogumine kestab veel napilt nädal aega. Eestimaiseid marjaveine saadetakse konkursile iga päev aina rohkem ja rohkem, sest eks ikka jätavad inimesed saatmise viimase hetke peale. Juba on saabunud väga huvitavaid veine täiesti ebatraditsioonilisest toorainest, näiteks mitmesugustest köögiviljadest. Tulnud on ka päris vanu veine, näiteks pihlakavein aastast 1988  (mullu osales üks aasta noorem vein).

Aprilli jooksul tuleb kokku eelvoorude žürii, kuhu kuulub nii Eesti nimekaid veinispetsialiste kui ka tavalisi veinimaitsjaid, et hindajate pale võimalikult mitmekesine saaks. Eelvoorudes hinnatakse eraldi valgeid ja punaseid kuivi ja poolkuivi veine, dessertveine, roosasid ja viinamarjaveine ja kui peaks veel tulema, siis ka vahuveine. Eelhindamiste tulemusena valitakse finaali 15 veini. Finaal toimub seekord 9.juunil Haapsalus veinipäevade raames. Koduveinikonkursi žürii hakkab tööle Kuursaalis ja sealsamas asub toimetama ka rahvažürii.

Mis auhinnaks on?

  • Sommeljeede Assotsiatsioon lubab võitjale tema omal valikul kas tasuta veinitundja baaskursuse Eesti Sommeljeede Erakoolis või sügisese veinireisi Prantsusmaale.
  • Suhkrufirma Dansukker paneb auhinnaks kolmele esimesele kohale 25 kg suhkrukotid.
  • Trükikoda Dwalin OÜ paneb  välja iga võistlusklassi võitjale trükitud veinipudeli sildid kuni 500 tk igale võitjale.
  • Viinitalo Melkko OY paneb välja spetsiaalsed veini  serveerimise karahvinid ja muid vajalikke veinitarvikuid.
  • Maaleht kingib võitjatele firmasümboolikaga esemeid ja ajalehe tellimusi.
  • Veinivilla poolt on  20, 30  ja 60 eurosed  kinkekaardid veiniteoks vajalike tarvikute soetamiseks.

Auhindu võib tulla juurde vastavalt toetajate leidmisele.

Kes nüüd veel otsustas, et mäng väärib küünlaid, siis neile veelkord meeldetuletuseks osalemise tingimused:

Tingimused:

  1. Pudeli minimaalne suurus 0,5 l
    2. Pudelile peab olema kas kirjutatud või kleebitud olulised andmed:
    2.1. Valmistamise aasta
    2.2. Veini nimi.  Vein võib olla nimetatud sarja nimega (a la Veinivilla, Patukoti peaparandus, Kuldne Kuma), kuid see pole kohustuslik. Kohustuslik on märkida tooraine. Võimalusel märkida ka veini kangus.
    2.3. Veini kategooria, milles vein autori arvates võistlema peab: valge kuiv, valge poolkuiv, valge dessert, punane kuiv, punane poolkuiv, punane dessert, vahuvein
    2.4. Pudelid peaksid olema pakitud pappkasti. Ühes kastis võib olla mitu sama valmistaja veini.
    2.5. Iga erineva veini (mitte iga pudeli) kohta peab kastis leiduma eraldi ümbrik, mis sisaldab täpsemat informatsiooni veini enda ja veini valmistaja kohta (nimi, aadress, meiliaadress, telefoni number). Ümbrikul peab olema sama veini nimi, mis pudelil.
  1. 3.       Iga esitatavat veini peab olema 3 pudelit – üks eelvooru ja üks finaali jaoks ning üks juhuks, kui eelmistega midagi peaks juhtuma.

    Kuidas saata?

Pappkasti pakitud pudelid saata postiga aadressile:

 OÜ Veinivilla, nõudmiseni

Nõmme postkontor

Jaama 18

Tallinn 11601

Postkontoris pakki üle andes palun märkida, et tegu on pudelitega ja kergesti puruneva kaubaga.

Kui talvel näpud veiniteo järele sügelevad

Paljude hobidega saab tegeleda aasta ringi. Oleme harjunud mõtlema, et veini saab teha ainult suvel ja sügisel, kui toorainet vabalt käes on. Tegelikult saab veinitegu harjutada ka talvel.

Millest talvel veini teha?

Talve teises pooles hakkab enamik keldrisse varutud talveõunu väheke „ära väsima“ ja kui iga päev õunakooki teha ei jaksa, kipuvadki õunad „käest ära minema“. Neid kastitäisi saab päästa kerge õunaveini tegemisega. Mahlapressimine kui sodine tegevus talvel hästi tuppa ei passi ja ega neist õuntest praegu enam palju mahla saagi. Siis tuleb teha veini hoopis õunatükkidest.

Õunaviilude vein

Umbes 25 liitri veini tegemiseks  läheb õunu 5-7 kg, suhkrut 4,5-6 kg,  lisaks õunaveini pärmikomplekt. Viiluta õunad, lõigates välja südamikud ja seemned. Pane laia suuga käärimisnõusse (spetsiaalsed plastikust käärimistünnid on selle jaoks parimad, kitsast pudelisuust õunatükkide sisselükkamine ja väljaõngimine on tükk tööd) ja kalla peale kogu sulatatud suhkur. Nüüd lisa vett nii, et ilma õunatükke arvestamata on vedelikku 24 liitrit. Müügilt võib leida ka spetsiaalset õunaveinipärmi, kus on kaasas vajalikud lisaained – veini-sidrunhape (keldris seisunud õunte puhul eriti oluline, kuid võib lisada kui muid hapusid asju – sidrunit, rabarberit, apelsini, ebaküdooniat) ja bentoniit (spetsiaalne savi, mis õunaveini hõljumi kinni püüab ja veini selgeks ja läbipaistvaks jätab) – need peab kohe algul sisse lisama. Siis tuleb lisada ensüümid, toitesoolad ja veinipärm ning jätta vein käärima.

Kuna õunaviilud kerkivad pinnale, tuleks nädala jooksul päevas paar korda tünni raputada või segada, et alumised õunaviilud ülemistega koha vahetaksid. Viilud võivad veinisse jääda kogu käärimise ajaks. Käärimise lõppedes, mis toimub mõne nädala pärast, tuleb vein õunatükkide, surnud pärmi ja põhja vajunud bentoniidi pealt teise nõusse valada ning edasine veini käärimise lõpetamine toimub juba tavalist rada pidi – käärimise peatajate ja selitajatega.

Suurem osa kõrvitsaid leidis ilmselt oma  marineeritud  lõpu hiljemalt jõulude ajal, kuid kui siiski seisab riiulil veel mõni kurb kõrvits, võib sellegi veiniks ajada.

Kõrvitsavein

10 liitrile läheb vaja 2 kg kõrvitsatükke, 1,5 kg suhkrut, 3 tl sidrunhapet (või muud happest lisandit – sidrunit, apelsini, hapumat õunamahla, ebaküdooniasiirupit), 450 g rosinaid, veinipärmi, 3-4 liitrit keevat vett.

Pane kõrvitsatükid käärimisnõusse koos hakitud rosinatega. Sulata suhkur keevas vees ja kalla kõrvitsatükkidele. Sega, lisa muud maitseained, kuid mitte veinipärm. Kui segu on jahtunud toatemperatuurile, lisa veinipärm. Vajadusel lisa vett. Lase kõrvitsatükkidel virdes käärida 5-7 päeva, seejärel kurna tükid välja ja lase puhtal virdel kuni lõpuni käärida. Peata käärimine, selita.

Välja tuleb helekollane kerge kuiv vein (muidugi võib timmida ka magusamaks, kui meeldib), millel on huvitav meloni kõrvalmekk.

Vein kuivatatud marjadest

Kui õunad on otsas ja kõrvits purkides, aitavad veinitegijat kuivatatud marjad. Müügil on spetsiaalseid kuivatatud marjade segusid veini tegemiseks ning pakendis on kaasas kohe ka vajalikud pärmid-toitesoolad ja stabilisaatorid. Maitseid on väga palju – tavalisest õunast alustades, maasika-vaarika-mustikaga jätkates ja musta leedriga lõpetades. Nende veinide tegemise põhimõte on lihtne – kuivatatud marjadele kallatakse peale kuum vesi ja suhkur ning lastakse see marjadesse imbuda. Kuiv mari paisub, võtab niiskuse ja suhkru uuesti sisse, ning edasine käärimine käib juba tavalist rada pidi – veinipärmide ja toitesooladega. Mingit hookus-pookust, lahustatud veinipulbrit ega keemiavabrikut siin ei ole. Loomulikult saab kuivatatud marju/õunu ka ise kokku segada, kuid oluline on siinjuures, et need ei oleks säilitusainetega töödeldud. Turul müüdavad kuivad aprikoosid-datlid-jne, mis on mõeldud söömiseks, on enamasti säilitusainetega ja siis ei taha see vein hästi käärima hakata.

Veini saab teha ka näiteks viinamarjamahla kontsentraatidest, mida tuleb vaid veega õige koguseni lahjendada ning veinipärmi lisada.

Spetsiaalsegudest tehtud veinid tulevad  suurepärase maitsega ja kõlbavad ka peolauale pakkuda, häbeneda pole midagi. Mitu korda on juhtunud mitte ainult mul, vaid ka kuivatatud marjadest veini teinud klientidel, et sõbrad kahtlustavad, et olen poest ostnud mõne hea veini, oma pudelisse ümber kallanud ja nüüd esitan enda tehtu pähe J

Kuid koduveinikonkursile, mille veinide kogumine kestab veel kuni 22.märtsini,  ootame siiski päris ise tehtud veine. Esimesed veinid on juba kohale jõudnud, ära jäta veinide saatmist viimasele nädalale! Kuidas veinid vormistada ja konkursile saata, vaata lähemalt www.veinivilla.ee.

 

Artikkel esmalt avaldatud 16.veeebruari Maalehe lisas Targu Talita.

Miks teha koduveini?

Milleks teha koduveini, kui poodides on ilma liialdamata tuhandeid erinevaid veine müügil? Põhjuseid on rohkem kui üks, igal tegijal omad.

Kui nüüd väga täpselt juuksekarv lõhki ajada, siis loomulikult teeb valdav enamik eestlasi kodus kääritatud jooki, mitte veini. Kuigi viinamarjakasvatajad, keda meil on üha rohkem, proovivad vaikselt ka päris-veini teha. Aga igapäevases kõnes kasutame ikka sõnu vein ja koduvein – kui ma tituleeriks ennast koduse kääritatud joogi tegijana, kellel on kodune kääritatud jookide kelder, kõlaks see, nagu ma räägiks põllumajandusministeeriumi alkoholipoliitika osakonna ametnikuga.
Niisiis, koduvein ja milleks seda teha. Üks põhjus on kindlasti vana peretraditsiooni jätkamine. Ma pole veel kohanud inimest, kes ei mäletaks või poleks näinud vanavanemate  või maa-sugulaste juures suuri mulksuvaid klaaspudeleid. Needsamad pudelid on alles, paljudel juhtudel ka teadmised ja töövõtted. Vahel on see väga tore tunne, et oled ja teed  midagi täpselt nagu su vanaisa või isa teinud on.  Tihtipeale on ikka veel alles ka needsamad õunaaiad ja sõstrapõõsad, millest need vanad veinid tehti.

Siit jõuame kohe teise põhjuseni veiniteoks – kuhugi tuleks ju need ülejäävad viljad ja marjad panna, kui kõik moosid ja kompotid valmis on.

Kodune veinitegu võimaldab ühekorraga päris suure hulga marju, mis muidu võibolla hoopis raisku läheksid, mõttekamalt ära kasutada.
Kolmandaks põhjuseks võiks olla ise tegemise rõõm. Meil on poodides ka tohutu valik leibasid, ometi pole vist hetkel peret, kus pereema poleks viimase paari aasta jooksul vähemalt ühe korra ise leiba teinud. Koduveiniga täpselt sama lugu – ise tehtud, hästi tehtud.
Ise tegemisel on ka nüansid. On neid veinisõpru, kes teevad meelsasati nö vana kooli ülimagusat marjaveini. Ja on neid, kes püüavad oma marjaveini võimalikult viinamarja-veini meenutavaks kääritada. Hea veini tegemine on mõnes mõttes müsteerium – kuidas marjad küpsevad, kuidas nad veiniks ette valmistatakse, kui pikalt käib käärimine ja mis sellest lõpuks välja tuleb. Veiniarmastaja üks suuremaid naudinguid on olla ise osaline selles müsteeriumis.

Eks iga suur veinisõber unistab sellest, et tal võiks olla päris oma veinikelder, kus uhkelt riiulite vahel jalutades loetleda õnnestunud aastakäike ja demonstreerida veinikeldri pärleid. Paraku vaid vähestel meist on see võimalik – pole ruumi ega/või rahalisi vahendeid.
Siit jõuame järgmise põhjuseni – ise veini tehes tuleb see lõppkokkuvõttes päris odavalt kätte. Kui alustada veinitegu päris nullist, soetada käärimisnõud, mulksutajad, kurnamissifoonid, korgid, pärmid, suhkrud, aga marjad on omast käest võtta, siis tuleb üks liiter 15 krooni ringis. Aga kui vajalik varustus juba olemas ja vaja oleks soetada vaid suhkurt ja veinipärmi, saab julgelt 10 krooniga liitri kohta  või isegi alla selle hakkama.
Eks ta on maitse asi, aga ma pigem joon oma tehtud head 10-kroonist  marjaveini kui meie poest soetatud  30-kroonist viinamarja-veini, mis on kokku valatud Bacchus–teab-millest.
Teadmine, millest su joogipoolis tehtud on, viib meid veel ühe hea põhjuseni ise jooki kääritada: sa saad oma veini teha täpselt nii öko kui vähegi võimalik. Ei mingeid lisaaineid, ei mingeid sulfiteid, mis järgmisel hommikul pea valutama panevad. Kuigi loomulikult, liiga palju veini, ka kodust ökoveini, võib pea valutama panna ikkagi.

Ja last but not least põhjus ise veini teha on näiteks ka käimasolev Maalehe ja Veinivilla suur koduveinikonkurss, mis kannab endas edasi aastaid Haapsalus peetud koduveinivõistluse parimaid traditsioone.

Konkursi finaal on alles järgmise aasta maikuus Türi Lillelaadal, nii et praegu veel jõuavad kõik, kel vähegi soovi, oma „käe veiniseks teha“.
Päike pudelisse!
PS Müügiks koduveini ei tehta, seni kehtiva seaduse järgi on see keelatud. Aga oma tarbeks teha ja sõpradega koos nautida  ei keela üksi määrus.
Artikkel ilmus virtuaalses veiniajakirjas Vine, kus on ka palju muud huvitavat lugeda. Vaata SIIT!