Kuidas remontida kodus tehtud viinamarjaveini?

Burgundia klaas

Burgundia klaas

Isabella viinamarjadest tehtud vein kääris niisiis kokkuvõttes üsna vähe – paar nädalat vast tuli hädapärast kokku. Siis hoidsin pudelit kuu aega jahedas toas, et selgineks. Aegajalt käisin maitsmas, et mida ta endast kujutab. Ja proovisin maitset remontida. Mis ma selleks tegin?

Kuna maitse tundus algul eriti lame ja mõttetu, plaanisin sinna sutsu sidrunihapet lisada. Selleks ei kõlba tavaline sidrunihape, vaid just veinidesse lisatav. Et Eestist seda veel saada pole, lasin sõbral enne jõulu paar pakki Soome poest tuua. Pärast väikeseid katsetusi veinipokaalis ja karahvinis lisasin paar teelusikatäit sidrunhapet 2o liitri veini sisse.  Paari järgmise päeva  jooksul maitses vein teravalt, hapet oli tunda. Aga nädal-poolteist hiljem oli see maitse juba tasandunud, lisades märjukesele siiski teatavat sügavust.

Kuna käisin eelmisel nädalal ise ka Soomes, siis soetasin suure hulga veinivarustust, mida meil siin ikka veel ei ole. Üks asi, mille ma kaasa tõin, oli pulbriline tanniin – mõeldud just punastesse veinidesse maitse ja aroomi tugevdamiseks. Jällegi lasin karahvini veini täis ja hakkasin erinevates klaasides katsetama. Muide, seda erinevatest klaasidest joomise trikki soovitan teistelegi: võtke mõni tavaline tulbikujuline veinipokaal, mõni ümmargune, ja minul näiteks oli kolmandana varnast võtta ka Riedeli Shiraz’  klaas. Vein maitseb ja lõhnab igaühes neist isemoodi. Miks see nii on, seletan võibolla mõni teine kord.  Ühesõnaga jõudsin ma oma katses otsusele, et ümaras Burgundia klaasis maitseb mu märjuke kõige rikkalikumalt ning kui ma olin pärast mõningase tanniini lisamist tund aega lasknud veinil seista, olid tugevnenud maitse ja lõhn selgelt eristuvad neist klaasidest, kuhu ma tanniini ei lisanud.

Sellega oli asi otsustatud. Raputasin umbes pool 5 grammisest tannniinipakikesest suurde pudelisse, segasin, lasin rahuneda ja panin pudelitesse. Kokku sain 22 veinipudelit, veini nimeks sai loomulikult Isabella. Nüüd lasen ma pudelitel keldris rahulikult kuni suveni seista, eks siis paistab, mis sellest maitsest saanud on. Praegu kirjeldaks ma seisu nii:

Värvus: kergelt lillakas vaarikapunane, noore veini värv, väga selge toon

Lõhn: nõrk, väheintensiivne,  kergelt lilleline ja õrn magusate puuviljade lõhn

Maitse: kerge, õhuke, sobilik tavaliseks lauaveiniks pasta, punase lihaga salatite juurde

Hind: ühe pudeli omahind tuli koos siltide, kapslite ja korkide kaasamisega 15 krooni.  Sama kvaliteediga lauaveini saab meil siin poest  umbes 40-60 krooniga. Samas on mul ju veel lootust, et ta läheb mul ajaga paremaks 🙂

Vagane lugu veinipudelis

Kass ei usu oma silmi

Kass ei usu oma silmi

Piisab mul ainult korraks ära käia, kui mõni õnnetus juhtub, nagu ütles kunagi üks tuntud Eesti poliitik. Olin nädalavahetusel Tartus viinamarjakasvatajate aastalõpukoosolekul ja tagasi tulles oli veinipudelis hoopis teine pilt kui minnes. Pilt oli üsna vagane, kui täpne olla.

Terve eelmise nädala käis mu Isabellakene väga intensiivselt, mulksutajas vesi mulises nagu teekannus. Ja pühapäeva õhtul, palun väga, valitses sealsamas vaikelu, natüürmort pudeli, korvi ja kummist korgiga. Mõtlesin, et midagi hirmsat on lahti, vein raisus.  Või armukade, et ma vahepeal viinamarjataimedega ja nende kasvatajatega suuremat sõprust pidasin.  Aga oh üllatust – hüdromeeter näitas, et kogu suhkur on lõpuni käärinud (ja ausõna, veel nädala tagasi oli hüdromeetri  näit 75), ja alkoholi sisaldus oli mõõtmise tulemusena 10%.  Ja seda kõike ainult nädalaga?

Hmm, sorisin internetis ja jäi küll selline mulje, et see ongi suht-koht normi piires. Et nüüd peaks kohe varsti pudelitesse villima ja laskma seal siis edasi areneda nii üks pool aastakest.  Pärast seda mõistagi, kui ma olen veini selgeks saanud ja süsihappegaasi välja.

Veini praegune maitse on suhteliselt õhuke ja vesine, kuigi ega ma sealt mõistagi midagi Shiraz´ sarnast ka ei oodanud.  Korraks lööb maitsesse sisse midagi lillelist, tutti-fruttit. Aga hapet on vähe, ei teagi, kas peaks lisama äkki mõnda spetsiaalset sidrunihapet?  Uurin veel natuke, aga hea nõu on ka teretulnud. Parima nõu andjale loosin  välja pudeli sedasama Isabellat, kui see ükskord valmis saab 🙂

Vannituba kui mõrvapaik. Mis sellel koduveiniga pistmist on?

Rebane ja viinamarjad

Rebane ja viinamarjad

Eile õhtul pool kümme nägi mu vannituba välja nagu CSI uurimise all olev mõrvapaik – põrand punane, seinad pritsmeid täis. Aga midagi hullu ei olnud – ma ainult valasin viinamarja veini kestade pealt ära.

Pärast seda kui ma eile olin oma sissekande lõpetanud aruteluga, et ei tea, kaua peaks kestasid leotama, kirjutas mulle Uku Kuut kohe kuhja tarkusesõnu. Ukul on omal väga lahe viinamarjakasvatamise blogi ja ta on viinamarjaveini ennegi teinud. Ühesõnaga soovitas ta mul kohe ja kiiresti viinamarjade leotamine lõpetada: “Muidu tõmbab just selle labrusca atsetoonilõhna ja tutti frutti maitse külge, pärast oota mitu aastat, et see ära läheks. Labruscast peab veini tehes väga vähe kestade peal kääritama, aga kuna Isabellal on väga tugev värv, siis ei tohiks olla probleemi.”

Värv oli tõesti juba väga tugev, atsetetooni lõhna õnneks veel tünnist ei tulnud. Mul ei olnud ühtegi head nailonkotti kestade kurnamiseks, nagu kirjandus soovitab. Pigistasin siis mödi läbi sõela ja kallasin klaaspudelisse ümber. Eelmine  tundub üteldes väga lihtne lause – pigistasin ja kallasin. Tegelikult olin ma lõpuks tumepunaste pritsmetega üleni koos, üht-teist läks ka põrandale, käed olid pigistamisest väsinud ja viimaks olin ma täiesti rampväsinud. Aga kahtlemata õnnelik, nagu öeldakse.

Niisiis: 7,7 kg marju ja paar liitrit vett andsid mulle 14 liitrit mahla. Kuna see tundus väga tummine mahl ja klaaspudelis oli ruumi ka veel, lisasin natuke vett, nii umbes 1 liitri jagu. Hüdromeetri näit (vat mul ei ole veel seda aparaati, mis brix’e näitab, aga küll ma soetan) oli laupäeval, kui ma esimest korda marjad purustasin, 80, aga nüüd pärast kurnamist ja vee lisamist ainult 50, niisiis sulatasin 700 g suhkurt juurde ja valasin selle ka pudelisse. Näit jõudis jälle 75-80  juurde. Mulksutaja peale ja nurka seisma nüüd!

Uskumatu, kui vähe jäi lõpuks kogu sellest 8 kilost marjadest alles kuivakspigistatud marjakesti – umbes kaks suurt peotäit, tsirka 300 grammi. Saak kadudeta salve, nagu üks tuttav ütleb 🙂

Minu avantüür isetehtud viinamarjaveiniga

IsabellaNüüd läksin küll avantüüri peale välja ja panin ühe laari viinamarjaveini hakkama. Käisin eelmisel nädalal Nõmme turul. Vaatan viinamarju, no kangesti nägid veiniviinamarja moodi välja – tumedad, ümarad, väga tihe kobar; maitstes oli kest väga paks, ja pärisolumaaks märgitud Moldova. Mina müüja käest küsima, et ega ta marjasorti ei tea. Isabella, sain vastuseks.

Kappasin koju guugeldama ja mis ma leidsin: Isabella – ei ole vitis vinifera, millest üldsielt maailmas veini tehakse, vaid hoopis vitis labrusca. Kasutatakse nii laua-, mahla- kui veinimarjana peamiselt endise Nõukogude Liidu aladel, aga ka Portugalis, Brasiilia lõunaosas, Jaapanis ja mitmel pool USAs. Samas Prantsusmaal on tema kasvatamine Wikipeedia andmetel keelatud alates 1934, aga no seal ongi kõik väga reglementeeritud. Kvaliteetset veini Isabellast ei tehta just tema labrusca päritolu tõttu. Mujal maades on Isabellal palju eri nimesid: Albany Surprise, Alexander, Black Cape, Borgoña, Champania, Constantia, Dorchester, Fragola, Framboisier, Isabelle, Izabella, Raisin De Cassis, Moschostaphylo, Kerkyraios, Tudum ja Tzortzidika.

Ühe päeva ma kõhklesin, et kas oleks mõtet selle sordiga üldse jamama hakata ja raha raisata, sest oktoobrikuus, kui me Jaagu viinamäel käisime saaki koristamas, siis ühed lätlased pakkusid miskit omatehtut, mis oli just vitis labrusca marjast, ja see tundus küll väga imelik vein olema. Siis aga mõtlesin, kui paljudes maades temast siiski veini aetakse, ja otsustasin, et proovin ära, teen väikese koguse. Ja mine tea, millal järgmine kord üldse tekib võimalus veiniviinamarju soetada.

Jalgadega veini tampimas

Jalgupidi veinitünnis

Laupäeval ostsin 8 kg marju – Nõmmel maksid nad 30 kr kilo, aga Balti jaama turul oli nii 27 kui 25 krooniga ja võibolla oli Keskturul veel odavam, sinna ei viitsinud enam kolistada. Noppisime koos lastega marjad kobarast lahti ja ma tallasin nad tünnis korralikult puhtaks pestud jalgadega puruks. Ühest küljest ma tahtsin muidug proovida, mis tunne siis on jalgupidi marjade otsas turnida (väga naljakas, eriti alguses, nagu mullikile peal kõnniks) ja teiseks, pudrunuiaga oleks nii suure koguse katkitampimine tubli tükk tegemist.

Kuigi marjad olid ise ka väga magusad, lisasin igaks juhuks 8 kg marjade kohta 1 kg suhkrut ja umbes 3-4 liitrit leiget vett, panin veinipärmi. Nüüd segan vähemalt kolm korda päevas kestasid, mis pinnale kerkivad. Ei teagi veel, kaua ma neid kestasid seal leotan, sest veinipärmi paki õpetus käsib hoida 5-7 päeva, aga guugeldatud viinamarjaveinide retseptid ütlesid 14-21 päeva. Mahl seal tünnis on igatahes juba praegu sügav tumepunane kerge lillaka varjundiga. Eks ma vaatan, kuidas nädala pärast tundub.

Kes tahab proovida, siis praegu veel turgudel Moldova Isabellat liigub.