Kui korgid hakkavad lendama

ImageKui hakata aasta lõpus veinidega seoses rääkima lendavatest korkidest, kahtlustavad kõik loomulikult esimese asjana, et juttu tuleb vahuveinist. Aga tegelikult räägime hoopis sellest, kui tavaline vein hakkab pudelis edasi käärima.

Kui vein on lõpuni ära käärinud, siis tuleb ta põhjasademe  ja pärmi pealt ära kurnata ja selitada, enne kui hakata pudelitesse villima. Võib käärimis- või laagerdusnõus laagerdada enne pudeldamist, kuid võib ka otse pudelitesse panna ja lasta veinil seal edasi areneda.  Selleks, et stabiliseerida veini ja käärimine kindlalt ära lõpetada, on mitmeid võimalusi, millest on varasemates artiklites ka juttu olnud. Üks võimalustest on lisada spetsiaalset käärimise peatajat  sulfitit, täpsemalt siis näiteks kaaliumsorbaadi ja naatriumdisulfiti segu.

Olengi seda aastaid teinud ja teistelegi soovitanud. Tänavu aga sain valmis ühe imehea mustsõstraveini ja miskipärast tuli mõte, et kui prooviks õige ilma sulfititeta hakkama saada. Kõik tingimused olid selleks justkui olemas – suhkur oli täiesti lõpuni käärinud, hüdromeeter näitas umbes -5 oechle astet.  Pärmi pealt oli ära kurnatud, selitatud ja vein oli oma kaks kuud juba ka tünnis rahulikult laagerdunud ilma ühtegi mulksu tegemata. Olin veendunud, et siin enam mingit käärimahakkamise ohtu ei ole, võib pudelitesse villida. Mida ma ka tegin.

Mõned nädalad hiljem tuli koolituse käigus üks pudel juba lahti võtta. Kork tuli pealt igavese pauguga ja välja voolas tavalise vaikse veini asemel musta sõstra vahuvein. Teine pudel samasugune, kolmas ka. Paanika!

Järgmise päeva veetsin ma 40 veinipudelit lahti korkides. Pärast kapsli eemaldamist lendas mõne sisu joonelt vastu vannitoa lage, mõni juga õnnestus siiski tünni suunata, kokkuvõttes kaotasin umbes veerandi veinikogusest.  Panin käärimise peataja sisse ja jätsin ta solvunult oma protsesse lõpetama. See suurepärane maitse tasakaal ja harmoonia olid mu veinist päästmatult kadunud.  Ja ma ei jõudnud ennast ära kiruda, miks ma ei teinud nii, nagu senini alati olen teinud.  Paar nädalat on see vein nüüd uuesti tünnis ennast lõpetamas olnud ja eks ta jõuab pudelisse ka varsti tagasi.

Kes nii palju möllata ei viitsi, et kõik veini välja laseb ja uuesti käärimist peatama hakkab või edasi käärida kaseb, siis võib saada ka vähe lihtsamalt – igasse pudelisse sortsuke kangemat kraami sisse kallata ja see tapab pärmi ilusasti ära. Mina ei tahtnud enda veini hakata kangemaks ajama, seepärast valisin raskema variandi.

Paljud on küsinud, et miks ma siis ei jätnudki seda v eini vahuveiniks, olekski tore olnud. Aga sel juhul oleks mu veinikeldris olnud varsti täielik uputus ja hullumaja – veinid olid ju villitud tavalistesse õhukese seinaga veinipudelitesse, mis rõhku ei kannata, ja pealegi veel üsna ääretasa täis, nii et tekkival gaasil poleks olnud mingit ruumi. Nii oleks üsna pea mudelid riiulitel plahvatama hakanud.

Koduveinikonkursile saadetud veinidest paariga on nii  juhtunud ja nad on ka ümberkaudsed veinipudelid korralikult ära leotanud. Ja üks mustikavein lendas keset žürii tööd  suure kaarega otse lakke. Ka selle veini peremees oli hiljem väga imestunud ega suutnud oma veini käitumist millegagi seletada.

Mõned inimesed  pelgavad sulfiteid veinis väitega, et see muudab veini maitset ja teeb ta justkui vähem looduslikuks produktiks. Kui te vaid teaksite, kui palju sulfiteid kasutatakse viinamarjaveinide tegemisel, kus kõigepealt töödeldakse sellega  korjatud marju, et metsik pärm maha tappa ja seejärel uuesti lähevad need käiku käärimise lõpetamisel ja stabiliseerimisel. Mõnel odavamal Uue Maailma veinil lööb väävlilõhn pudeli avamisel kohe lapiti vastu nina. Kodustes tingimustes me küll kunagi nii palju sulfiteid ei kasuta, küll aga kindlustab pisem kogus selle, et teie hoolega tehtud armas vein ei hakka enne õiget aega ise pudelist välja trügima.

Avaldatud 29.detsembri 2012 Maalehe lisas Targu Talita.

Minu tänavused veinid, üks parem kui teine

Luuletamiseks ei ole mul enam ei meeleolu ega aega. Sättisin oma tänavused veinid ritta, vaatasin nende nimesid ja mõtlesin, et nemad ongi praegu minu luuletused. Kui mõni kirjeldus meeldib, võta ühendust ja soeta omale või kingituseks ka mõni “luuletus”.   Image

Nurmenukk – nurmenukuvein 10% alkoholi. Välimus kirgas õlgkollane. Lõhnas tunda kevadisi kollaseid lilli ja väskeltniidetud rohtu. Maitselt on poolkuiv, mahe ja pehme, tunda on tsitruseid, peamiselt greipi, nurmenuku lehe mahedust. Sobib eesti tüüpi juustudega – eesti juust, atleet jne, ja ka seltskonnaveiniks.

Image

Pöörane pärnaõis – pärnaõie vein, alkoholi 12%. Heleoranžika põhjaga hele vein. Lõhnas tunda haput õuna. Maitselt on tugeva happega kuiv vein, milles tunda nii õuna kui virsikut. Sobib suitsulõhe ja -forelliga, kitsejuustuga ja happeliste värskete juustudega.

Image

Ulakate Tüdrukute Vein – õuna ja ebaküdoonia vein, 12 % alkoholi. Kuldkollase värvusega. Lõhnas tunda rohelised puuviljad ja natuke hernekommi. Maitselt poolmagus, tugeva ebaküdoonia happega täidlane ja pikalt kestva järelmaitsega, võib säilitada julgelt 3-5 aastat. Sobib rasvase kala ja kanaroogadega, koorekastmes sealihaga, hapukapsa ja magushapu kapsaga.

Image

Rabarberivein  – alkoholi 10%. Kahvatu, hästi kergelt roosaka varjundiga. Lõhnab äratuntavalt rabarberi ja klaaskommi järele. Maitselt väga kuiv, samas kerge , keskmiselt tugeva happega, sirgjooneline rabarberi maitse. Sobib rüübata kala-suupistete kõrvale.

Image

Tuhkatriinu – kõrvitsavein, alkoholi 11%. Värvus kahvatu helekollane. Lõhnab nagu väga küps melon ja mesi. Maitselt  täidlane, keskmise happesusega, mahe ja pehme, nii et tundub peaaegu poolkuivana. Hea seltskonnavein pehmete neutraalse maitsega juustude seltsiks.

Image

Ootamatu maasikas – puhas kuiv maasikavein 10% alkoholisisaldusega. Välimuselt kuldse helgiga roosakas-oranž. Lõhnab nagu väga küpsed maasikad koos kooreiirisega. Maitselt puhas kuiv maasikas, pehme ja mahe, kerge happega. Kõrvale sobib võtta rukola-feta-maasikasalatit, fetajuustu, mozzarellat ja kergeid salateid.

Image

Pimedate ööde vein – mustsõstar 12% alkoholi. Rubiinpunane kerge kuiv vein, lõhn toob meelde mustsõstrakobarad jahedal udusel suveõhtul. Ka maitses kangastub esmalt jahe suveöö mustsõstrapõõsa ääres,keskmise happesusega kerge mahlakas ja marjane vein. Kõrvale võib võtta küpseid juuste, hautatud punast liha, või niisama mekkida.

Küsi järele, kuidas Sinagi võiksid neid maitsta saada!

Eestis tehakse pool miljonit liitrit koduveini!

Koduveini tegu on Eestis kõvasti populaarsust kogunud ja pea igas suguseltsis või sõpruskonnas on juba keegi, kes ise veini teeb. Aga kui palju meid siis ikkagi täpsemalt on?

Eelmisel aastal tegi EMOR uurimuse eestlaste alkoholitarbimise harjumuste kohta (http://www.emor.ee/public/documents/agriseire/Eestlaste_alkoholi_tarbimine_web.pdf   Elanike alkoholitarbimine ja suhtumine alkoholipoliitikasse  2011, avaldatud  mai 2012) ning selles on veidi puudutatud ka kodust õlle- ja veinitegu.

Uuringust selgus, et: 6% Eesti peredest valmistas  2011. aastal kodus alkoholi. Kuna Statistikaameti andmetel oli Eestis 2010. aastal 609 100 perekonda, siis on kodus valmistanud alkoholi ligikaudu 37 000 perekonda.

Populaarseim kodus valmistatud alkohoolne jook on konkurentsitult puuvilja- ja marjavein.

Ainult 8% kodus alkoholi valmistanud peredest on ka destilleerinud alkoholi – selliseid perekondi on ligikaudu 3000.

Kuigi ka koduõlle tegemine on väga levinud, selgub siiski, et nende seast, kes kodus ise alkoholi on valmistunud, teeb õlut 29% ja koduveini 64%. Müüt eestlastest kui õllerahvast ei pea kodus valmistatud alkoholi valdkonnas paika. 14% isetegemise huvilistest on valmistanud kange alkoholi baasil jooke – see tähendab mitmesuguseid marja-viina/piiritusetõmmiseid ja likööre.

Üldarvestuses tarbib vähemalt korra kuus õlut siiski 38%, veini 27%, viina 19%, siidrit 15% ja alkoholikokteile 13% kõikidest inimestest.

Poejookidest eelistab Eesti inimene seega õllet  veinile, kuid kodus valmistatud alkoholide seas on rohkem kui kaks korda populaarsem vein.  Koduvein on  populaarsem kui koduõlu.

EMORI  uuringu kohaselt on kõige enam  õlle- ja veinimeistreid Lääne-Eestis ja saartel – 13%, järgnevad Tartu regioon 9% ja Lõuna-Eesti 8%. Tallinna tegijad tulevad nende järel 5 protsendiga. See tulemus on väikses vastuolus sellega, kustkohast tuleb kõige rohkem koduveine konkursile – nimelt juhivad siin pikalt Tallinn ja Harjumaa, kohe napilt kannul on Tartumaa.  Ja Lääne-Eestist oli tänavu ainult üks osaleja, mullu polnud sedagi. Juhul kui Lääne-Eesti kõrge protsent tuleb pigem kuulsatest saare õllemeistritest,  on mujal Eestis koduveinivalmistajate osakaal seega keskmisest oluiliselt suurem.

Uuringu arve aluseks võttes tegi mullu 37st tuhandest perest koduveini 64%, mis arvuliselt teeb 23 680 peret. Keskmine käärmisnõu või klaaspudel on 25-liitrine. Kui iga pere tegi vähemalt ühe käärmisnõu täie marjaveini, tehti eelmisel aastal  vähemalt 592 000 liitrit koduveini! Aga enamasti, kes juba veini teeb, kääritab  aasta jooksul mitu tünnitäit.

Eesti Konjunktuuriinstituudi andmeil müüdi Eestis 2010. aastal 15 miljonit liitrit veini ja seega võib kodus valmistatud veini hulk olla kogu Eestis tarbitavast veinist juba 4-8% ringis.  .(Andmed: http://www.ki.ee/publikatsioonid/valmis/Alkoholi_aastaraamat_2011.pdf)

Koduse õlle maht ei anna terve õlleturu mahust, EKI andmeil 129 miljonit liitrit, aga protsendikümnendikkugi.

Koduveini osakaal  muudkui kasvab

EMORI uuringust sõltumatult tegin tänavu kevadel Veinivilla klientide hulgas küsitluse, milles muude asjade seas uurisin, kui palju tehti veini eelmisel aastal ja kui palju plaanitakse teha tänavu. Kõige vähem – 10% oli vastajate hulgas neid, kes teevad aastas vaid ühe tünnitäie, so 20-30 liitrit veini. Ligikaudu 40% oli selliseid, kes teevad hooaja jooksul 2-3 veini ehk siis 50-75 liitrit. Ja 50% veinitegijaid teevad julgelt 100, 200, 300 liitrit. Mõned üksikud kinnitavad ka, et hooaja sees valmib neil 700-900 liitrit kodust märjukest.

Aga tubli kolmveerand vastanuist plaanisid tänavu teha rohkem koduveini kui varem.

Kui koduveini müük oleks ilma suurema bürokraatiata võimalik, müüks koduveinitegijad oma toodangut kõige meelsamini kodukandi pubis või kõrtsis ning turistidele ja firmakingitusteks. Neid, kes oma pudelitega laadale tahaks minna, oli juba tunduvalt vähem. Suurde poeketti nn poeveinidega võistlema ei taha keegi ja ilmselt poleks enamikul koduveinitegijatel sellisteks tootmismahtudeks ka võimalusi.

Koduveinikonkurss on aga hea võimalus kõigile teada saada, mis tema tehtud vein spetsialistide meelest väärt on. Veine hakkame koguma uue aasta alguses. Kes soovib koduveinikonkursi kohta rohkem lisainfot saada, saatke mail märksõnaga Konkurss mailiaadressile info@veinivilla.ee.

Kas koduaia viinamarjadest saab head veini?

Viinamarjakasvatus on Eestis praegu väga popp tegevus. Ilmselt läheb suurem viinamarjaveinide tegemine lahti mõne aasta pärast, kui viinapuud suuremaks kasvavad ja vilja kandma hakkavad. Need, kel esimesed saagid juba käes, seisavad aga silmitsi küsimusega, kas sellest saagist mõistlikku veini ka kääritada annab.

Eestis  avamaal kasvatatavad veiniviinamarja sordid on hübriidsordid, millega kaasnevad teatud iseloomulikud,  vahel ehk ka harjumatud maitsed. Muidugi võivad need olla ka omapära ja maitsenüansid, kuid päris poeveinidest tuttavlikke Chardonnay,  Rieslingi, Merlot’, Cabernet Sauvignoni jne maitseid ei maksa koduaiast siiski oodata.

Viinamarjad jagunevad põhimõtteliselt kaheks – söögiviinamarjad ja veiniviinamarjad. Veinimarjad on tihkema viljalihaga ja paksema kestaga, mis on vajalik veinile suurepärase aroomi ja värvuse andmiseks.  Laua- ehk söögiviinamari on vesisem ja õhema kestaga, nii et sellest tehtud vein jääks samuti iseloomutu ja nõrga maitsega, kui seda hinnata viinamarjaveinide mõõdupuu järgi.  Lihtsalt koduse alkohoolse rüüpena kõlbavad aga ka lauaviinamarjad veinivaati küll.  Magusad on nii veini- kui lauaviinamarjad, seda pole vaja karta, et veiniviinamarjad süües maitsvad ei ole.

Tõsi, tänavune jahe suvi võib marjad üsna hapuks jätta ning siis pole ise veini tehes väikesest vigurdamisest pääsu.

Reeglina tehakse viinamarjavein puhtast mahlast, ilma vett lisamata. Klassikaliselt ei tohiks sinna ka suhkrut  lisada, kuid meie põhjamaises kliimas ei küpse viinamarjad enamasti nii magusaks, et oleks võimalik mingit mõistlikku alkoholikogust välja kääritada, seega võib suhkrut juurde panna. See protseduur ei ole mõeldud selleks, et vein magusam oleks, vaid justnimelt valmis veini  alkoholisisalduse tõstmiseks. Veinitööstuses ei kasutata selleks tavalist valget kristallsuhkrut, vaid spetsiaalset kontsentreeritud viinamarjamahla.

Valge vein viinamarjadest

36-40 kg marjadest (kaal koos rootsudega) saab 18-20 liitrit mahla.   See ei ole absoluutne suhe, palju sõltub aastast ja marjade mahlasusest. Kui teete veini vaid ühe koduse käärimisnõu jagu, noppige käsitsi marjad rootsude küljest lahti. Valge veini tegemise puhul ei leotata tavaliselt marjakesti virdes enne kääritamist. Seega tuleb marjadest kohe mahl välja pressida. Lisada veinipärm ja toitesoolad ning sulgeda käärimisnõu vesilukuga.  Samas, võib proovida ka valgete viinamarjade puhul kuni 24 tundi kestadel leotamist, et huvitavamad maitsenüansid kätte saada.

Käärimise temperatuur võiks valgete veinide puhul olla pisut madalam, oleneb sellest, mida pärmi kasutusjuhend ütleb – kas pärm kannatab ka 15°C juures töötada või, nagu koduveinide tegemiseks kasutatava universaalpärmi puhul, 18-19°C – 21°C.  Käärimine kestab mõnest nädalast poolteise kuuni.

Punane vein viinamarjadest

Punaste viinamrjade puhul käituge algul samuti kui valgetegi puhul – mahl välja, vajadusel suhkur sisse, samuti ensüümid- toitesoolad-pärmid. Kui valge veini puhul visatakse tühjakspigistatud marjakestad minema, siis punaste puhul jäetakse need hoopis  tekkinud mahlasse umbes 2-3 päevaks ligunema – sel ajal toimubki vajalike aroomi- ja värvainete eraldumine virdesse. Kui marjakestad ligunevad vaid mõne tunni, saab heledama, õhema ja roosaka veini. Mida pikemalt leotada ehk matsereerida (maceration), seda tumedama värviga ja täidlasem vein tuleb. Kui kaua just täpselt peaks kesti ligundama, see on iga veinimeistri saladus.  Ligunemise ajal kerkivad kestad pinnale – segage neid vähemalt paar korda päevas, et pealmine kiht ära ei kuivaks. Hiljem kurnake kestad virdest välja ja pressige nii kuivaks kui võimalik, et võimalikult palju väärtuslikku viinamarjamahla kätte saada.

Seejärel sulgege käärimisnõu vesilukuga ja jätke vein 19-23°C juures käärima. Käärimine kestab mõnest nädalast kuni poolteise kuuni.

Väärt veini hallitanud viinamarjadest?

Mõni kodune veinimeister on võibolla kuulnud midagi  väga magustatest veinidest, mida tehakse hallitanud viinamarjadest. Meie laiuskraadil seda spetsiaalset väärishallitust Botrytis cinerea ei esine. Mida see hallitus põhimõtteliselt teeb – „imeb“ marjast vee välja, nii et alles jääb ainult väga kontsentreeritud magus viinamari. Kahjuks need viinamarjad, mis teil koduaias hallitama on läinud, tuleb raske ohkega ära visata.

Koduveini konkursil hinnatakse viinamarjaveine teistest marjaveinidest täiesti eraldi ning hindajateks on koolitatud viinamarjaveinide spetsialistid. Ja kuigi ma usun, et enamikel viinamarjaveinide tegijatel on õnnestunud veini viimnegi tilk arvel, maksaks siiski osa võtta ka koduveini konkursist ja saada oma veinile asjatundjate hinnanguid. Sõbrad kiidavad ju niikuinii.

Kui vein ei lähe selgeks

Veinid on nagu väikesed lapsed – igaüks käitub isemoodi ja  isegi ühemunakaksikud võivad olla eri iseloomuga. Veinile üle kantult siis  – võid panna korraga käima kaks tünnitäit ühesugust veini, aga nad võivad lõpetada eri ajal ja selgineda samuti erinevalt, vajades selleks erinevaid võtteid.  Mõni vein vajub selgeks juba käärimise lõpuks, mõni läheb pärast spetsiaalsete selitavate ainete lisamist paari päevaga klaariks. Ja mõni vein jonnib. Mida siis teha, kui vein ei taha selgeks minna?

Selitamine kui protsess

Selitamise eesmärk on eemaldada veinist sade ja saada läbipaistev klaar vein. Käärimise lõpus „ujub“ veinivirdes eri suurusega ja eri tüüpi osakesi, mis on elektrostaatiliselt laetud, mõned negatiivselt, mõned positiivselt. Eriti suured, silmaga nähtavad marjaosakesed, surnud ja põhjavajunud pärmi jms saab veinist ära lihtsa kurnamise ja/või filtreerimisega.

Väiksemad osakesed proteiinid, mis tekitavad veinis hägu,   nii lihtsalt alla ei anna. Noores, äsja valminud veinis on proteiinid sarnaselt laetud ja tõukuvad üksteisest – seega vein on hägune. Aja jooksul need osakesed kaotavad oma elektrostaatilised laengud, ei tõuku enam üksteisest, tõmbuvad klompideks kokku ja vajuvad põhja. Seega – esimene ja kõige lihtsam võimalus veini selgeks saada – anna talle aega ja ta selgineb ise.

Selitamise protsessi saab ka kiirendada, lisades veinisse ainet, mis on laetud vastupidise märgiga: lisatav aine ja hägutekitajad tõmbuvad omavahel ja vajuvad põhja.

Millega selitada?

Ajalooliselt on väga iidne moodus nimega „härja veri“. See on Euroopas keelatud alates 1987.aastast. Aga põhimõte oli sel moodusel lihtne – tuli looma verd veinitünni kallata ja segada. Veres leiduv albumiin eemaldab hägu väga tõhusalt. Euroopa veinimeistrid jätkasid loomaverest ekstraheeritud albumiini kasutamist siiski veel kuni 1997.aastani, mil seoses möllava „hullulehmatõvega“ sellest siiski loobuti. Ei julge ka allakirjutanu seda omalt poolt soovitada.

Samuti väga vana moodus, kuid siiani edukalt kasutusel, on munavalge meetod – 1-2 munavalget ühe koduse veinitünni kohta tugevaks vahuks ajada ja veinisse segada, lasta rahulikult 1-2 nädalat jahedas ruumis selgineda. Liiga kiiret tulemust, et kohe kahe päevaga pildi klaariks lööb, ei maksa oodata. Samas pole vaja karta ka seda, et munavalge veini sisse jääb. See vajub põhja, nagu ka kõik teised selitajad, ja puhas vein kallatakse ju sette pealt ära. Enamasti kasutatakse munavalget punaste veinide puhul, kuid minul andsid need tänavu head tulemust ka rabarberiveini puhul, mis ühelegi muule selitamisviisile ei allunud. Ka munavalges on selitavaks aineks albumiin, mida leidub müügil ka puhastatud ja pulbristatud kujul.

Želatiini toodetakse loomakontidest või vetikatest  ja selle mõju veinile on sarnane albumiinile. Želatiini paremaks mõjuvuseks kasutatakse seda tihti koos ränihappelahusega, eriti valgete veinide selitamiseks. Just selliseid kahest osast koosnevaid selitajaid leidub Eesti kaubandusvõrgus kõige rohkem ja neid võib julgesti kasutada – ka need ei jää veinisse pidama, vaid sadestuvad pärast oma töö tegemist veinist välja. Oluline on siinjuures veinile lisada just õige kogus mõlemat selitajat, et saada rahuldav tulemus. On olnud juhuseid, kus ühe komplekti lisamisel ei juhtu tünnitäie veiniga ka mitme nädala jooksul midagi, kuid siis, lisades ka teise komplekti, läheb vein nagu võluväel 1-2 päevaga täiesti klaariks ja läbipaistvaks.

Bentoniit on spetsiaalne savi, mida segatakse veinisse ja oma teel veinitünni põhja haarab see kaasa kogu hõljumi. Paraku võtab ta kaasa ka värvi, seega peaks bentoniiti kasutama pigem valgete veinide (õun, rabarber, roheline tikker) puhul. Üledoseerimise ohtu bentoniidi puhul ei ole – see ju sadestub lõpuks välja, kuid liiga ohtra kasutamise puhul väheneb veini puuviljasus ja aroom, värvist rääkimata.

Mõni tahab kommi, mõni vitsa

Väga lihtne on, kui vein läheb ilusasti selgeks ise kohe pärast käärimise lõppu või lühikese ajaga näiteks pärast želatiini ja ränihappe lisamist. Vahel aga on vaja veini peal erinevaid meetodeid kasutada – kui üks ei anna tulemusi, ehk siis teine annab. Põhiline, et veinimeister liiga vara käega ei lööks ja veini pudelitesse ei villiks. Mõne kuu möödudes on siis pudelis hirmus sade põhjas, aga teha pole enam midagi. Selginemisele aitab alati kaasa ka jahe ruum. Et kontrollida, kas külm võiks veinile hästi mõjuda, võib tünnist ühe pudelitäie veini välja lasta ja panna see paariks päevaks külmkappi – kui see pudelitäis selgeks vajub, siis on asi klaar – vaja vein külmemasse tõsta.

Koduveinikonkursile, mille veine hakkame koguma uue aasta alguses, ootame ilusaid ja selgeid veine. Registreeri ennast aadressil info@veinivilla.ee märgusõnaga Konkurss ja hakkad saama jooksvat infot Maalehe koduveinikonkursi kohta otse  maili peale.

Koduveinikonkurss 2013 algab!

Marja- ja õunasaagi küpsemise ajal on paslik välja kuulutada uus, Maalehe 2013. aasta koduveinikonkurss.

 Äsja lõppenud koduveinivõistlus valmistas korraldajatele palju meeldivaid üllatusi – osalejaid oli poole enam kui esimesel korral, tõeliselt häid veine oli kõvasti rohkem, tegijad olid palju vaeva näinud ka pudelite väljanägemise ja siltide vormistamisega. See kõik muutis koduveinikonkursi korraldamise puhtaks rõõmuks ja naudinguks. Loodetavasti oli see nii ka veinimeistrite jaoks.

Vead, mida vältida

Lausa vigaseid veine, mis oleks äädikaks käärinud, häguseid-läbipaistmatuid, koltunuid, oksüdeerunuid, alles käärivaid, oli tänavusel konkursil väga vähe – vaid paar-kolm. Usun, et kvaliteet tõuseb jätkuvalt.

Üks viga, mida tasuks vältida, on liiga kiire pudeldamine. Vein ei ole veel jõudnud käärimisnõus selgeks settida ja sadeneb pudelis edasi. Kui vein ei ole välja kallates enam selge, toob see hindajatelt kohemaid kaasa miinuspunktid. Seega andke oma veinile aega – nädal, aga ikka jahedas ruumis. Suvekuumas toas ei taha ükski vein selgineda.

Kõik teavad, et vein muutub ajas paremaks, seega võiks mõne veini jätta rahulikult aastaks seisma ja lasta ta võistlema alles järgmise aasta konkursil. Nii ei ehmata žürii negatiivsed hinnangud veinimeistrit ära ega võta talt isu edaspidi toredaid veine teha.

Osalejate veinikorkimise kombed on küll paremaks läinud, kuid siiski saabus ka tänavu võistlema veine, mille korgid lasid läbi, nii et üks pudel oli juba postkontoris tühjaks jooksnud. Või ei olnud keeratavad korgid piisavalt kõvasti kinni ega vaha või kapsliga kinnitatud.

Varem ei ole konkursil olnud piirangut sellele, kui palju veine ühelt tegijalt osalema võib saata. Ma paneksin siiski südamele, et kogu oma veinikeldri sortimenti ei maksaks ehk võistlema saata, vaid ikka kõige paremad veinid. Kui ise ei oska otsustada, võtke sõbrad appi ja tehke kodus eelkonkurss oma veinide vahel. Kui tahate lihtsalt oma veinidele hinnanguid saada, tulge parem korra kuus Eesti Koduveini Klubisse.

Lätlaste konkursist

Käisin juuli algul lätlaste koduveinikonkursi finaalis. Kuna Lätis on väiketootjate puuvilja- ja marjaveinide müük ammu lubatud, jagavad nemad oma finaalitulemused kaheks – asjaarmastajate veinid ja nn kommertsveinid ehk need, mida müüakse. Maitse järgi ei olnud neil küll võimalik vahet teha, tase oli ühtviisi kõrge.

Neil oli finaali jõudnud paari-kümne veini seas palju eksootikat – leedriõievein, roosivein, ebaküdoonia-kõrvitsavein, ning õuna, mis meil siin vägagi domineerib, oli vaid mõni üksik. Samuti hakkas silma, et konkursile on esitatud vanemad veinid – keskmiselt 3–4, mõni ka 6–7 aastat vana.

Läti veinikonkursi võitjate auhinnaks on vaid au ja kuulsus ning raamitud aukiri seinal, kuid oma veini ametlikult müüvad tootjad rakendavad võite loomulikult turunduse vankri ette, mida meil Eestis seni veel teha ei ole saanud. Mine tea, äkki on tuleva konkursi finaali ajaks meil juba tekkinud ka ametlikke väiketootjaid.

Auhinnad ja võistlusklassid

Nagu ikka, võistlevad veinid eri kategooriates: kuivad valged ja punased, poolkuivad valged ja punased, dessertveinid, viinamarjaveinid, roosad, vahuveinid ning tänavu esimest korda ka siidrid. Ootame rohkem osavõttu, sest auhinnad tulevad toredad!

Edasised teated konkursi kohta leiate Maalehe lisast Targu Talita ja Veinivilla kodulehelt www.veinivilla.ee.

Koduveini Klubi tervitab kohaliku toidu toetusrühma loomist Riigikogus

Oma eilsel koosolekul tervitas Eesti Koduveini Klubi elevusega Riigikogus loodud Eesti turismi ja kohaliku toidu toetusrühma loomist.

Eesti Koduveini Klubi koondab endas üle 40 koduse  puuvilja- ja marjaveinide tegija. Klubi on kutsutud ellu, et edendada Eesti omamaist veinikultuuri ja levitada tegijate hulgas häid veinivalmistamise tavasid. Oleme  populariseerinud  kodust veinitegu meedias  ja meie liikmed on iga-aastased osalised Maalehe koduveinikonkursil. Meie üheks eesmärgiks on  jõudumööda  kaasa aidata seadusloomele, mis võimaldaks väiketootjatel lihtsustatud  tingimustel  oma valmistatud veini turustada. Kuna koduveini näol on tegemist  ühe osaga Eesti kohalikust toidu- ja joogikultuurist, siis tervitame ka omalt poolt Eesti turismi ja kohaliku toidu toetusrühma loomist Riigikogus. Koduveini Klubi on   huvitatud oma toodangu tutvustamisest toetusgrupi liikmetele ja soovib teha ettepanekuid  oma käsitöösaaduste müügi dekriminaliseerimiseks.

Eesti seadusandlus on loodud, arvestades suurtootjatega. Kodune veinitegu on Eestimaise kodukultuuri osa samamoodi kui leivategu ja käpikukudumine. Kuna valmistoode sisaldab alkoholi, allub selle müük alkoholi käitlemist reguleerivatele seadustele, mis muudavad  kasvõi ühe pudeli müümise kuriteoks. Koduveini Klubi arvates oleks asjakohane, et Eesti seadusloome oleks inimlähedane ja ei piiraks käsitöönduslikku eneseteostust.

Kohaliku toidu juurde käib igal pool maailmas  ka kohalik vein. Turisti jaoks on alati huvitavam maitsta midagi erilist, mitte laiatarbekaupa. Just seda Eesti koduveini tegijad suudavadki pakkuda.

Eesti parimad koduveinid on valitud

Eesti parimad koduveinid on valitud

9.juunil toimus Haapsalu Veinipeol Eesti parima koduveini valimine. Töötasid nii profižürii kui rahvažürii. Tulemused on siin:

  1. Kanarbiku Unelm – dessert õunavein – Meelis Kask Rannu vallast Tartumaalt 4,273
  2. Magus Suudlus – poolkuiv mustsõstravein – Maie Lepik Põltsamaalt  3,909
  3. Mustika ja punase sõstra vein – kuiv punane – Viljar Kiirats Tallinnast 3,727 ja rahvažürii  lemmik 3,455
  4. Kirss – poolkuiv vein kirsist, arooniast ja mustikast – Katrin Ratt Tallinnast 3,727 (punktisummalt küll võrdne 3.kohaga, kuid vähem kõrgemaid hinded)
  5. Sumin – valge poolkuiv õunavein – Meelis Kask Rannu vallast Tartumaalt 3,682
  6. -7. Punase ja mustasõstra vein – kuiv punane – Viljar Kiirats Tallinnast 3,455

                  Kingu Kuiv – kuiv õunavein – Kai Koord Kaarlimõisast Tartumaalt 3,455

8.Karala Kange – dessertvein arooniast, õunast ja ebaküdooniast – Lea Ait Kuressaarest 3,318

9. Hõbe Õun – poolkuiv õunavein – Marius Mets/Veduri Veinimõis 3,273

10. Kuldne Vari – kuiv õunavein – Marius Mets/Veduri Veinimõis Tallinnas 3,227

11. Mustsõstravein – poolkuiv sõstravein – Heinrich Kuldsepalt Keila vallast Harjumaalt 3,182

12. Tooma Sweet – dessert õunast ja arooniast – Ille Talts Palalt Türi vallast 3,136

13. Rangsei – rose – Marius Mets/Veduri Veinimõis 3,091

14. -16.  Vaarikas – rose vaarikast, maasikast ja mustsõstrast – Katrin Ratt Tallinnast 3,045

                  Tikrivein – poolkuiv valge – Kairi Rannak Pärnust 3,045

                  Kõu – dessert õunast ja jõhvikast – Ene Veski ja Heiki Anni  Tõrvandist Tartumaalt 3,045

17. Õuna-aroonia vein – rose – Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli  grupitöö, juhendaja  Eda Raev 2,636

18. Arooniavein – kuiv punane – Viljar Kiirats Tallinnast 2,570

19. Wolf Creek – kuiv õunavein mustikaga – Magnus Leping Tallinnast 2,545

 I koht

  • Veinitundja baaskursus Eesti Sommeljeede Erakoolis või sügisene veinireis Prantsusmaale või Gruusiasse  osaleja omal valikul
  • 25 kg suhkrukott Dansukkerilt
  • 500 trükikojas tehtud veinisilti Dwalin OÜ-lt
  • 60-eurone kinkekaart Veinivillalt
  • Karahvin Viinitalolt
  • Maalehe auhinnad – Maalehe koduveinimeistri nimeline särk, raamatud, Maalehe tellimus

II koht

  • 25 kg suhkrukott Dansukkerilt
  • 500 trükikojas tehtud veinisilti Dwalin Oült
  • 30-eurone kinkekaart Veinivillalt
  • Karahvin Viinitalolt
  • Maalehe auhinnad – Maalehe koduveinimeistri nimeline särk, raamatud, Maalehe tellimus

 

III koht

  • 25 kg suhkrukott Dansukkerilt
  • 500 trükikojas tehtud veinisilti Dwalin Oült
  • 20-eurone kinkekaart Veinivillalt
  • Karahvin Viinitalolt
  • Maalehe auhinnad- Maalehe koduveinimeistri nimeline särk, raamatud, Maalehe tellimus

 

Rahvažürii lemmik

1.       Algkoolitus 8 veiniga 8-le osalejale OÜ Joogikoolitused poolt

2.       Maalehe auhinnad-  Maalehe koduveinimeistri nimeline särk, raamatud, Maalehe tellimus

Koduveinikonkursi finalistid 2012

Image

Maalehe  ja Veinivilla koduveinikonkursi finalistid on välja valitud. Osalejaid oli tänavu kaks korda rohkem kui eelmisel aastal – 133 veini (74 eelmisel aastal). Peamine kasv tuli just kuivade ja poolkuivade veinide arvelt – neid oli kks korda rohkem, samas kui magusate veinide osakaal jäi samaks. Kõige rohkem oli dessertveine – 41. Valgeid poolkuivi 23, punaseid poolkuivi 22, valgeid kuivi 16, rosed 13, punaseid kuivi 12, viinamarjaveine 5 ja üks vahuvein. Tegijaid (ühe pere liikmed on loetud üheks tegijaks) 62:

Tallinnast 16

Harjumaalt 12

Tartust ja Tartumaalt 11

Viljandimaalt 4

Jõgevamaalt 3

Lääne-Virumaalt 3

Pärnust 3

Järvamaalt 2

Ida-Virumaalt 2

Raplamaalt 3

Saaremaalt 1

Läänemaalt 1

Võrumaalt 1

Õun ja punane sõstar ei ole enam nii valdavad toorained, inimesed on rohkem hakanud katsetama ka muude toorainetega nagu aroonia, jõhvikas, kirss, kreek, kultuurpihlakas. Mõistagi ei puudunud rabarber, palju oli seekord kõrvitsaveine, kultuur- ja tavalist pihlakat, isegi üks rabarberi-kasemahla vein. Tegijate tehnloogiline tase on kõvasti tõusnud ja lausa käärivaid ja lõpetamata veine tuli kohale vaid mõni üksik. Üks vein viskas korgi pealt juba postkontoris, üks viimasel degustatsioonil kohe, kui kapsel maha võeti, ja üks mustikavein korraldas avamisel tõelise laeni ulatuva tumepunase vahutava purskkaevu, nii et hindamiseks ei jäänudki pudelisse midagi. Kahjuks ei võistelnud ta vahuveinide klassis.

9.juunil selguvad Haapsalus veinipäevadel Eesti parimad koduveinimeistrid. Finaalis võistleb 19 veini 13 eri autorilt, kelle hulgas on ka 4 mullust finalisti.

Finalistid 2012:

  1. Kuldne Vari – kuiv õunavein – Marius Mets/Veduri Veinimõis Tallinas
  2. Hõbe Õun – poolkuiv õunavein – Marius Mets/Veduri Veinimõis
  3. Rangsei – rose – Marius Mets/Veduri Veinimõis
  4. Wolf Creek – kuiv õunavein mustikaga – Magnus Leping Tallinnast
  5. Kingu Kuiv – kuiv õunavein – Kai Koord Kaarlimõisast Tartumaalt
  6. Punase ja mustasõstra vein – kuiv punane – Viljar Kiirats Tallinnast
  7. Arooniavein – kuiv punane – Viljar Kiirats Tallinnast
  8. Mustika ja punase sõstra vein – kuiv punane – Viljar Kiirats Tallinnast
  9. Karala Kange – dessertvein arooniast, õunast ja ebaküdooniast – Lea Ait Kuressaarest
  10. Kanarbiku Unelm – dessert õunavein – Meelis Kask Rannu vallast Tartumaalt
  11. Sumin – valge poolkuiv õunavein – Meelis Kask Rannu vallast Tartumaalt
  12. Kõu – dessert õunast ja jõhvikast – Ene Veski ja Heiki Anni  Tõrvandist Tartumaalt
  13. Tooma Sweet – dessert õunast ja arooniast – Ille Talts Palalt Türi vallast
  14. Tikrivein – poolkuiv valge – Kairi Rannak Pärnust
  15. Magus Suudlus – poolkuiv mustsõstravein – Maie Lepik Põltsamaalt
  16. Mustsõstravein – poolkuiv sõstravein – Heinrich Kuldsepalt Keila vallast Harjumaalt
  17. Kirss – poolkuiv vein kirsist, arooniast ja mustikast – Katrin Ratt Tallinnast
  18. Vaarikas – rose vaarikast, maasikast ja mustsõstrast – Katrin Ratt Tallinnast
  19. Õuna-aroonia vein – rose – Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli  grupitöö, juhendaja  Eda Raev