Koduveinitegija! Välisturist otsib sind!

Üks soliidne Eesti reisibüroo otsib koduveinitegijaid. Nad võtavad vastu ja korraldavad välismaiste toidu- ja aiandushuviliste reise Eestis. Nüüd otsivad nad omale partneriteks koduseid veinitegijaid üle Eesti, keda võiks degusteerimise eesmärgil külastada.
Aeg: aiandusreisid toimuvad tavaliselt maist septembrini
Grupp: grupid on peamiselt Soomest ja Rootsist, vahel ka mujalt, giid on alati kaasas, kes aitab tõlkida, nii et keelemuret ei ole. Mitu gruppi suve jooksul käib, ei oska korraldaja prognoosida, sest see sõltub ka asukohast – rohkem külastatakse Kesk- ja Lõuna-Eestit ja mõlemaid Virumaid kuni Narvani välja. Samas – kui mõni veinitegija ise arvab, et võiks vastu võtta ainult 1-2 gruppi suve jooksul, on see ka väga hea, st ei pea sõlmima püsilepingut ja iga nädal mitut gruppi võõrustama.
Grupi suurus on 25-30 inimest ja nende visiit kestab umbes tund aega.
Huvi: kui on ilus marjaaed, viinamarjaistandus vms ette näidata ja juttu juurde rääkida, on väga super. Suurem rõhk oleks aga kodusel veinil, mida väikestes topsides (või pokaalides, kellel  nii palju on) degusteerida anda. Selleks on vaja kas sobilikku ruumi, ilusat aianurka, terrassi, kaminanurka vms. 25-30 inimese peale kulub kas 1 pudel (kui kasutada väikesi topse) või 2 pudelit (kui serveerida veinipokaalides) 0,75 l tavalist veinipudelit, nii et kadu ei ole väga suur.

Tasu: reisibüroo kinnitusel on see tsirka 3 EUR iga grupiliikme kohta, seega 30ne grupp=90 EUR igalt grupi visiidilt.
Huvi korral ja lisaküsimustele vastuse saamiseks palun kontakteeruge Tiina Kuuleriga 50 87 222, info@veinivilla.ee.
Ärge magage maha soodsat võimalust!

Kuidas remontida kodus tehtud viinamarjaveini?

Burgundia klaas

Burgundia klaas

Isabella viinamarjadest tehtud vein kääris niisiis kokkuvõttes üsna vähe – paar nädalat vast tuli hädapärast kokku. Siis hoidsin pudelit kuu aega jahedas toas, et selgineks. Aegajalt käisin maitsmas, et mida ta endast kujutab. Ja proovisin maitset remontida. Mis ma selleks tegin?

Kuna maitse tundus algul eriti lame ja mõttetu, plaanisin sinna sutsu sidrunihapet lisada. Selleks ei kõlba tavaline sidrunihape, vaid just veinidesse lisatav. Et Eestist seda veel saada pole, lasin sõbral enne jõulu paar pakki Soome poest tuua. Pärast väikeseid katsetusi veinipokaalis ja karahvinis lisasin paar teelusikatäit sidrunhapet 2o liitri veini sisse.  Paari järgmise päeva  jooksul maitses vein teravalt, hapet oli tunda. Aga nädal-poolteist hiljem oli see maitse juba tasandunud, lisades märjukesele siiski teatavat sügavust.

Kuna käisin eelmisel nädalal ise ka Soomes, siis soetasin suure hulga veinivarustust, mida meil siin ikka veel ei ole. Üks asi, mille ma kaasa tõin, oli pulbriline tanniin – mõeldud just punastesse veinidesse maitse ja aroomi tugevdamiseks. Jällegi lasin karahvini veini täis ja hakkasin erinevates klaasides katsetama. Muide, seda erinevatest klaasidest joomise trikki soovitan teistelegi: võtke mõni tavaline tulbikujuline veinipokaal, mõni ümmargune, ja minul näiteks oli kolmandana varnast võtta ka Riedeli Shiraz’  klaas. Vein maitseb ja lõhnab igaühes neist isemoodi. Miks see nii on, seletan võibolla mõni teine kord.  Ühesõnaga jõudsin ma oma katses otsusele, et ümaras Burgundia klaasis maitseb mu märjuke kõige rikkalikumalt ning kui ma olin pärast mõningase tanniini lisamist tund aega lasknud veinil seista, olid tugevnenud maitse ja lõhn selgelt eristuvad neist klaasidest, kuhu ma tanniini ei lisanud.

Sellega oli asi otsustatud. Raputasin umbes pool 5 grammisest tannniinipakikesest suurde pudelisse, segasin, lasin rahuneda ja panin pudelitesse. Kokku sain 22 veinipudelit, veini nimeks sai loomulikult Isabella. Nüüd lasen ma pudelitel keldris rahulikult kuni suveni seista, eks siis paistab, mis sellest maitsest saanud on. Praegu kirjeldaks ma seisu nii:

Värvus: kergelt lillakas vaarikapunane, noore veini värv, väga selge toon

Lõhn: nõrk, väheintensiivne,  kergelt lilleline ja õrn magusate puuviljade lõhn

Maitse: kerge, õhuke, sobilik tavaliseks lauaveiniks pasta, punase lihaga salatite juurde

Hind: ühe pudeli omahind tuli koos siltide, kapslite ja korkide kaasamisega 15 krooni.  Sama kvaliteediga lauaveini saab meil siin poest  umbes 40-60 krooniga. Samas on mul ju veel lootust, et ta läheb mul ajaga paremaks 🙂

Vagane lugu veinipudelis

Kass ei usu oma silmi

Kass ei usu oma silmi

Piisab mul ainult korraks ära käia, kui mõni õnnetus juhtub, nagu ütles kunagi üks tuntud Eesti poliitik. Olin nädalavahetusel Tartus viinamarjakasvatajate aastalõpukoosolekul ja tagasi tulles oli veinipudelis hoopis teine pilt kui minnes. Pilt oli üsna vagane, kui täpne olla.

Terve eelmise nädala käis mu Isabellakene väga intensiivselt, mulksutajas vesi mulises nagu teekannus. Ja pühapäeva õhtul, palun väga, valitses sealsamas vaikelu, natüürmort pudeli, korvi ja kummist korgiga. Mõtlesin, et midagi hirmsat on lahti, vein raisus.  Või armukade, et ma vahepeal viinamarjataimedega ja nende kasvatajatega suuremat sõprust pidasin.  Aga oh üllatust – hüdromeeter näitas, et kogu suhkur on lõpuni käärinud (ja ausõna, veel nädala tagasi oli hüdromeetri  näit 75), ja alkoholi sisaldus oli mõõtmise tulemusena 10%.  Ja seda kõike ainult nädalaga?

Hmm, sorisin internetis ja jäi küll selline mulje, et see ongi suht-koht normi piires. Et nüüd peaks kohe varsti pudelitesse villima ja laskma seal siis edasi areneda nii üks pool aastakest.  Pärast seda mõistagi, kui ma olen veini selgeks saanud ja süsihappegaasi välja.

Veini praegune maitse on suhteliselt õhuke ja vesine, kuigi ega ma sealt mõistagi midagi Shiraz´ sarnast ka ei oodanud.  Korraks lööb maitsesse sisse midagi lillelist, tutti-fruttit. Aga hapet on vähe, ei teagi, kas peaks lisama äkki mõnda spetsiaalset sidrunihapet?  Uurin veel natuke, aga hea nõu on ka teretulnud. Parima nõu andjale loosin  välja pudeli sedasama Isabellat, kui see ükskord valmis saab 🙂

Vannituba kui mõrvapaik. Mis sellel koduveiniga pistmist on?

Rebane ja viinamarjad

Rebane ja viinamarjad

Eile õhtul pool kümme nägi mu vannituba välja nagu CSI uurimise all olev mõrvapaik – põrand punane, seinad pritsmeid täis. Aga midagi hullu ei olnud – ma ainult valasin viinamarja veini kestade pealt ära.

Pärast seda kui ma eile olin oma sissekande lõpetanud aruteluga, et ei tea, kaua peaks kestasid leotama, kirjutas mulle Uku Kuut kohe kuhja tarkusesõnu. Ukul on omal väga lahe viinamarjakasvatamise blogi ja ta on viinamarjaveini ennegi teinud. Ühesõnaga soovitas ta mul kohe ja kiiresti viinamarjade leotamine lõpetada: “Muidu tõmbab just selle labrusca atsetoonilõhna ja tutti frutti maitse külge, pärast oota mitu aastat, et see ära läheks. Labruscast peab veini tehes väga vähe kestade peal kääritama, aga kuna Isabellal on väga tugev värv, siis ei tohiks olla probleemi.”

Värv oli tõesti juba väga tugev, atsetetooni lõhna õnneks veel tünnist ei tulnud. Mul ei olnud ühtegi head nailonkotti kestade kurnamiseks, nagu kirjandus soovitab. Pigistasin siis mödi läbi sõela ja kallasin klaaspudelisse ümber. Eelmine  tundub üteldes väga lihtne lause – pigistasin ja kallasin. Tegelikult olin ma lõpuks tumepunaste pritsmetega üleni koos, üht-teist läks ka põrandale, käed olid pigistamisest väsinud ja viimaks olin ma täiesti rampväsinud. Aga kahtlemata õnnelik, nagu öeldakse.

Niisiis: 7,7 kg marju ja paar liitrit vett andsid mulle 14 liitrit mahla. Kuna see tundus väga tummine mahl ja klaaspudelis oli ruumi ka veel, lisasin natuke vett, nii umbes 1 liitri jagu. Hüdromeetri näit (vat mul ei ole veel seda aparaati, mis brix’e näitab, aga küll ma soetan) oli laupäeval, kui ma esimest korda marjad purustasin, 80, aga nüüd pärast kurnamist ja vee lisamist ainult 50, niisiis sulatasin 700 g suhkurt juurde ja valasin selle ka pudelisse. Näit jõudis jälle 75-80  juurde. Mulksutaja peale ja nurka seisma nüüd!

Uskumatu, kui vähe jäi lõpuks kogu sellest 8 kilost marjadest alles kuivakspigistatud marjakesti – umbes kaks suurt peotäit, tsirka 300 grammi. Saak kadudeta salve, nagu üks tuttav ütleb 🙂

Minu avantüür isetehtud viinamarjaveiniga

IsabellaNüüd läksin küll avantüüri peale välja ja panin ühe laari viinamarjaveini hakkama. Käisin eelmisel nädalal Nõmme turul. Vaatan viinamarju, no kangesti nägid veiniviinamarja moodi välja – tumedad, ümarad, väga tihe kobar; maitstes oli kest väga paks, ja pärisolumaaks märgitud Moldova. Mina müüja käest küsima, et ega ta marjasorti ei tea. Isabella, sain vastuseks.

Kappasin koju guugeldama ja mis ma leidsin: Isabella – ei ole vitis vinifera, millest üldsielt maailmas veini tehakse, vaid hoopis vitis labrusca. Kasutatakse nii laua-, mahla- kui veinimarjana peamiselt endise Nõukogude Liidu aladel, aga ka Portugalis, Brasiilia lõunaosas, Jaapanis ja mitmel pool USAs. Samas Prantsusmaal on tema kasvatamine Wikipeedia andmetel keelatud alates 1934, aga no seal ongi kõik väga reglementeeritud. Kvaliteetset veini Isabellast ei tehta just tema labrusca päritolu tõttu. Mujal maades on Isabellal palju eri nimesid: Albany Surprise, Alexander, Black Cape, Borgoña, Champania, Constantia, Dorchester, Fragola, Framboisier, Isabelle, Izabella, Raisin De Cassis, Moschostaphylo, Kerkyraios, Tudum ja Tzortzidika.

Ühe päeva ma kõhklesin, et kas oleks mõtet selle sordiga üldse jamama hakata ja raha raisata, sest oktoobrikuus, kui me Jaagu viinamäel käisime saaki koristamas, siis ühed lätlased pakkusid miskit omatehtut, mis oli just vitis labrusca marjast, ja see tundus küll väga imelik vein olema. Siis aga mõtlesin, kui paljudes maades temast siiski veini aetakse, ja otsustasin, et proovin ära, teen väikese koguse. Ja mine tea, millal järgmine kord üldse tekib võimalus veiniviinamarju soetada.

Jalgadega veini tampimas

Jalgupidi veinitünnis

Laupäeval ostsin 8 kg marju – Nõmmel maksid nad 30 kr kilo, aga Balti jaama turul oli nii 27 kui 25 krooniga ja võibolla oli Keskturul veel odavam, sinna ei viitsinud enam kolistada. Noppisime koos lastega marjad kobarast lahti ja ma tallasin nad tünnis korralikult puhtaks pestud jalgadega puruks. Ühest küljest ma tahtsin muidug proovida, mis tunne siis on jalgupidi marjade otsas turnida (väga naljakas, eriti alguses, nagu mullikile peal kõnniks) ja teiseks, pudrunuiaga oleks nii suure koguse katkitampimine tubli tükk tegemist.

Kuigi marjad olid ise ka väga magusad, lisasin igaks juhuks 8 kg marjade kohta 1 kg suhkrut ja umbes 3-4 liitrit leiget vett, panin veinipärmi. Nüüd segan vähemalt kolm korda päevas kestasid, mis pinnale kerkivad. Ei teagi veel, kaua ma neid kestasid seal leotan, sest veinipärmi paki õpetus käsib hoida 5-7 päeva, aga guugeldatud viinamarjaveinide retseptid ütlesid 14-21 päeva. Mahl seal tünnis on igatahes juba praegu sügav tumepunane kerge lillaka varjundiga. Eks ma vaatan, kuidas nädala pärast tundub.

Kes tahab proovida, siis praegu veel turgudel Moldova Isabellat liigub.

Eesti suurim viinamarjasaak tehti kohe veiniks

Jaak Eensalu askeldamas uue viinamarjapurustajaga

Jaak Eensalu askeldamas uue viinamarjapurustajaga

Lugu ilmus küll Postimehes, aga panen ta kui enda kirjutatu siiski oma blogisse ka üles, siis ei kao ära. Postimees Arteris ilmus see 17.oktoobril 2009.

Omamaine viinamarja punavein polegi pelgalt unistus – Otepää kandis pandi Eesti suurim viinamarjasaak tõrde käima.
Viinamarja- ja veinisõbrad korjasid eelmisel nädalal Otepää lähedalt Annemäe talu viinamäelt tõenäoliselt Eesti tänavuse suurima viinamarjasaagi. Viinamäe peremees Jaak Eensalu pressis marjadest kohe ka mahla välja ja pani veini käima – sellest saab järgmise aasta suveks umbes 200 pudelit punaveini!

Tegu on täiesti ausate tumedate Rondo sorti marjadega (seda viinamarja on võrreldud isegi Pinot Noir’ga), mida Eensalu juba neljandat aastat mäekülje peal kasvatab. Tänavu suveks olid taimed juba nii suureks kasvanud, et võis hakata saaki ootama.

Miski pole võimatu

Praegu kasvab Eensalu rajatud viinamäel, mis on üks suuremaid Eestis, 800 viinamarjataime. Mehele on alati meeldinud ennast veinimõisnikuna ette kujutada, paraku sündis ta valesse kohta. Ühel päeval leidis Eensalu siiski, et mingit asja ei tohiks üritamata jätta ainult selle tõttu, et see näib võimatu, ja nii ta oma istanduse rajaski.

Viinamarjapäevale Annemäe tallu oli laupäeva keskpäevaks kogunenud sõpru-viinamarjakasvatajaid Lätist, Saaremaalt, naabertaludest, samuti ETV võtterühm ja veiniajakirjanikud, ning loomulikult tuli kohale ka kõigi Eesti viinamarjakasvatajate «isa», Räpina aianduskooli õppejõud Jaan Kivistik. Talgud on Eestis endiselt tõhus viis asju ära teha.

Ühiste jõududega said marjad mõne tunniga korjatud. Peremees arvas, et korjati umbes 250 taimelt ja igaüks neist andis vast ühe kilo marju. Kui esimesi kastitäisi hakati äsja Belgiast saabunud purustajasse kallama, nägi see välja nagu punase vaiba üritus – professionaalne telekaamera ja lugematud hobikaamerad surisesid, fotokad klõpsisid, ning kõige keskel Eensalu tõstmas sinetavat marjakasti aeglaselt-aeglaselt kõrgemale ja siis ümber kallamas.

Välismaalt tellitud viinamarjade purustaja suudaks paar tunniga töödelda kaks tonni marju, ja suur roostevaba tõrs, kuhu Annemäe peremees veini käima paneb, mahutab tervelt 1000 liitrit. Eensalu aga vaatas varustust tellides pikalt ettepoole, lootes, et kunagi saab masinaid ka täielikumalt rakendada. Kui kogu Eesti entusiastide kasvatatud viinamarjad kokku koguda, tuleks kokku kolm-neli tonni, ja veinimahla jaguks lausa kahe tuhandeliitrise tünni peale.

Rebased ja hapud viinamarjad

Eelmisel aastal tegi Eensalu punast viinamarjaveini lihtsamate ja käepärasemate vahenditega, kuid tulemus, mida talgulised hiljem ka maitsta said, ei jäänud milleski alla poest ostetule. «See on ju nagu pärisvein,» õhkas pärast esimest lonksu veebiajakirja Vine tegija Tanel Eigi. «Või õigemini mitte «nagu», see ju ongi pärisvein.»

Haruldast rüübet ei raatsigi lihtsalt prae kõrvale lonksata, rohkem ikka iga suutäit eraldi nautida. Kevadel käis Eensalu oma Toldi viinamarjast tehtud punaveiniga ka Tallinnas veinimessil ja veiniasjatundja Kalev Keskküla kiitis hilisemates arvustustes tulemust. Tänavuse saagi maitset ennustada veel ei oska.

Eensalule pole olemas hapusid viinamarju selle ütluse ülekantud tähenduses. Muide, tuntud Krõlovi valmil rebasest ja kättesaamatutest viinamarjadest on tõepõhi all. Eensalu eelmise aasta saagist poolt ei pistnud nahka mitte linnud ja herilased, vaid… rebased ja kährikud! Marjadega maiustavate rebaste peletamine pidavat olema igapäevane probleem teistegi põldudel. Küll loom juba teab, mis hea on.

Jumalale meelepärane märjuke

Mitte ainult inimestele ja rebastele ei maitse Annemäe talus kasvanud viinamarjad. Eensalu on teinud ka armulauaveini Räpina kirikule, seega peaks tema istandus jumala õnnistusel aina kosuma. Saadaks siis taevataat vahel ka soojemat suve kui tänavune oli!

Kas poeviinamarjadest saab veini teha?

Meie poodides müüakse lauaviinamarju, olgu need siis rohelist, roosakat või tumesinist värvi. Veini neist aga kodus teha ei saa. Marjad on küll magusad ja mahlased, aga neist ei saa seda «õiget» maitset ja värvi kätte. Kunagi, kui Mihhail Gorbatšov keelas joomise terves Nõukogude Liidus ja paljud lõunavabariikide veiniviinamarjaistandused hävitati, siis müüdi ka meil sealt pärit pisikesi kobaraid lauaviinamarjade pähe.

Head lauaviinamarjad on ilma seemneteta või kõlujate seemnetega. Nendes pole eriti palju hapet ja need maitsevad hästi ka suhteliselt madala suhkrusisalduse juures. Sellisest marjast ei saa head veini, sest veinis peab olema hapet ja vürtsi, muidu on see lihtsalt üks lame asi.

Meil müüakse poes enamjaolt suurte marjadega kobaraid, milles ka seemned sees. Tihtipeale on need tegelikult kõige odavamad tehnoloogilised viinamarjad, mida kasutatakse odava brändi valmistamiseks. Selliseid viinamarju saadakse ühelt taimelt tavaliselt kilode kaupa. Sellistest viinamarjadest vein ei omaks mingit iseloomu ja maitset. Ütleme nii, et veini­mari on krehvtine, paljude seemnetega, väike ja vürtsikas, ning lauamari tagasihoidlikum ja väheste seemnetega.

Spetsiaalsed veiniviinamarjad on võrreldes söögiks kasvatatutega hästi pisikesed ja ühtlaselt ümarad, poe omad on nende kõrval lausa hiiglased. Veinimari söömiseks hästi ei kõlba, selle paksem nahk ehk kest muudab maitse mõrkjaks.

Samas midagi väga hullu ei ole, maitseb süües küll, eriti kui veel mõelda, et Eesti viinamarjad on kõik mahedalt kasvanud – meie kliimas pole nii palju kahjureid, keda taimekaitsemürkidega tõrjuma peaks.

Üldiselt valmivad punased veinid punastest viinamarjadest ja valged veinid valgetest viinamarjadest. Kas punastest viinamarjadest on võimalik teha valget veini? Viinamarja pressimisel erituv mahl on küll värvitu, kuid punane vein ei saa oma värvust mitte marjamahlast, vaid kestadest, mida punase veini valmistamisel leotatakse veinivirdes kääritamise ajal. Viinamarjakestadest omandab vein parkhappeid (ehk tanniini), mis annavad punasele veinile omase tugeva maitse ja jõulise struktuuri.