Koduveinikonkursi 2014 finalistid teada!

Pärast rekordiliselt arvukaid eelvoorusid on Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkursi žürii välja valinud 18 veini ja ühe eripreemia väärilise veini, mis hakkavad omavahel võistlema 7.juunil Haapsalus.

Veinimeistreid on 15 ja veine kokku 19.

Finalistid on:

Viinamarjavein Mistico, autor Külli Lokko Põlvast

Viinamarjavein , Katrin Ratt Tallinnas

Viinamarja dessert (sort Black Hamburg) Jaan A.Tätte Harjumaalt

Poolkuiv õunasiider, Karmo Haas Harjumaalt

Don Pedro vahuvein kreegist, Peep Sõmer Lääne-Virumaalt

Uuetalu Vertti sõstravein, Juhan ja Marika Kundla Lääne-Virumaalt

Else, rabarberi-muraka vein, Ivar Porn Harjumaalt

Valge Willi, vein tikrist, saialillest ja sõstralehtedest, Helari Tamm Valgamaalt

Õunavein antonovkast, Jaan A.Tätte Harjumaalt

Lepassaare talu õunavein, Anti Karask Tartumaalt

Rabarber ja maasikas, Anne Hirbaum Harjumaalt

Metsvaarikas, Raili Hein Tallinnast

Õuna-aroonia vein, Anne Hirbaum Harjumaalt

Sõstravein, Marek Kangur Jõgevamaalt

Tujutekitaja, õuna-arooniavein, Meelis Kask Tartumaalt

Mustsõstar 2013, Heinrich Kuldsepp Harjumaalt

Vaarika-mustika vein, Marek Kangur Jõgevamaalt

Veetlev suudlus, aroonia dessert 2012, Tarmo Nurmik Tallinnast

Eriauhind Portvein kirsist ja arooniast, Riina Ratt Tallinnast

 

Kohtume 7.juunil Haapsalus!Koduveinikonkurss2014

Tänavu hinnatakse koduveine teistmoodi

Maalehe ja Veinivilla  koduveinikonkursi veinide kogumine on lõppenud ja veinid üle loetud.  Saagiaasta oli mullu suurepärane ja nii on ka veine tehtud ja konkursile saadetud kõvasti rohkem kui kunagi varem: 160 veini (mullu 132) ja 66 veinimeistrit (mullu 62) on kogu selle konkursi rekordid.

Juba teist aastat jätkub veinide kuivenemise trend – väheneb dessertveinide osakaal ja suureneb kuivade ning poolkuivade hulk. Punaseid poolkuivi veine oli lausa 2 korda rohkem kui mullu, vahuveine ja siidreid mulluse 6 asemel 10 ja isegi viinamarjaveine toodi 3 asemel 7.

Erinevaid veinimeistreid  (ühe pere liikmed on loetud üheks tegijaks) oli 66. Endiselt on kõige rohkem tegijaid Harjumaal -22, aga Tallinna tegijad (19) on pigem üle kolinud teistesse maakondadesse, näiteks Tartu  kandist on tänavu 9 tegijat ja Pärnumaalt 6. Peale Hiiumaa olid esindatud ikka kõik maakonnad kasvõi 1-2 veinimeistriga.

Väga vanasid veine seekord kohale ei tulnud, vaid ühe valge sõstra veini kohta on öeldud, et see tehti kunagi 90ndate alguses. Tänavu proovib žürii esimest korda veine hinnata tooraine põhiselt. Lihtne ei saa see olema, sest võrreldes kõigi varasemate aastatega on tänavu eriti palju tehtud just seguveine mitmest toorainest kokku. Siiski püüdsin võistlusklasside määramisel arvestada veinide põhitoorainega, seega võistlevad veinid järgmises klassides:

Õunaveinid ja segud, kus õun on ülekaalus: 31 veini

Sõstraveinid, nii valged, mustad kui punased: 36 veini

Õied-varred-juured jm ebatavaline: 26 veini

Muud marjad ja puuviljad: 50 veini

Siidrid ja vahuveinid 10 veini

Viinamarjad 7 veini

Huvitavamatest toorainetest võiks üles lugeda mitu sireliõieveini, takeetes, kuusevõrsed, kadakad ja porgandid, haruldasematest tuli päris mitu valget sõstart, murakat ja põldmarja. Teadlikumalt on hakatud kasutama erinevaid veinipärme – valge veini, Tokay, aromaatsete veinide pärme.

Viimasel hetkel veinide konkursile esitamine oli seekord veel kontsentreeritum kui mullu: viimase nädala esmapäevaks oli kohal vaid 40 veini ja ma kartsin, et konkurss on millegipärast läbi kukkunud.  Ja siis saabus 120 veini allesjäänud 4 päeva sees!

Lähemate nädalate jooksul istub kokku veinispetsialistidest ja sponsoritest koosnev žürii ja valib eelvoorudes välja umbes 15-17 finaaliveini, mis saavad on lõpliku hinnangu 07.juunil Haapsalus toimuval veinifestivalil. Veinid, mis ei pääse edasi finaali, jäävad uute koduveinimeistrite väljakoolitamise jaoks. Need, kes avaldasid kohe veini konkursile saates soovi oma veinid hiljem tagasi saada, peaksid neile Veinivillasse  järele tulema hiljemalt jaanipäevaks.

Konkurss 2014 arvudes

Konkursile saabus 160 veini./2013 – 132   

Valgeid kuivi oli 19/2013 – 16 

Punaseid kuivi  15/ 2013 – 11

Dessertveine 26/2013 – 28

Viinamarju 7/ 2013-  3

Rose 13/ 2013 – 18

Valge poolkuiv 29/2013- 24

Punane poolkuiv 41/2013 –  26

Vahuvein ja siider 10 / 2013 – 6

 

Koduveinikonkursi veinide kogumine algab!

Image

Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkursi 2014 veinide kogumine algab nüüd ja kestab kuni 21.märtsini (viimane saatmise kuupäev).

Eelmisel aastal jäi paljudel veinide toomine sõna otseses mõttes viimasele hetkele, kahel viimasel päeval lookles Veinivillas pidev elav järjekord neist, kes tahtsid veine üle anda ja see võttis aega, või siis  luniti telefonis, et me veel nädalavahetusel poole öö aja lubaks veine kasvõi oma koduukse taha tuua. Sseepärast soovitame seekord varakult oma võistlejad kohale tuua ja mitte jätta kõike viimasele hetkele. Poolteist kuud on piisavalt pikk aeg, et kõik soovijad saaksid oma veinid esitlusvalmis sättida.

Kuigi veinide hindamise alused on seekord natuke muutunud ja hindamine käib toorainete kaupa, ei ole siiski veinide märgistamises olulisi muudatusi ette näha. Pudelisiltidel peab olema teatud hulk infot ja me ei nõua seda mitte tegijate kiusamiseks, vaid selleks, et sadade veinide seast õigel hetkel õiged veinid üles leida. Näiteks kui pole veinile peale märgitud, kas tegu on kuiva, poolmagusa või magusa veiniga, võib vein isegi hindamata jääda või saada halbu hindeid, kuna satub hindamiseks valede veinide sekka.

Tingimused:

  1. Pudeli minimaalne suurus 0,5 l
    2. Pudelil  peab olema  silt. See ei pea olema tohutult disainitud, kuigi loomulikult ilusam on. Tähtis on, et sel oleks olulised andmed:
    2.1. Valmistamise aasta (see aastanumber, mille päikese all viljad valminud on, mitte pudeldamise aasta).
    2.2. Veini nimi.  Vein võib olla nimetatud sarja nimega (a la Veinivilla, Töö tn Veinid jne ), kuid see pole kohustuslik. Kohustuslik on märkida tooraine, mitme eri tooraine puhul märkida järjekorras vastavalt osakaalule, alustades suurimast. Võimalusel märkida ka veini kangus.
    2.3. Veini kategooria: valge kuiv, valge poolkuiv, valge dessert, punane kuiv, punane poolkuiv, punane dessert, vahuvein, siider
    2.4. Pudelid peaksid olema pakitud pappkasti. Ühes kastis võib olla mitu sama valmistaja veini.
    2.5. Iga erineva veini (mitte iga pudeli) kohta peab kastis leiduma eraldi ümbrik, mis sisaldab täpsemat informatsiooni veini enda ja veini valmistaja kohta (nimi, aadress, meiliaadress, telefoni number). Ümbrikul peab olema sama veini nimi, mis pudelil. Ümbrikus olevale kaaskirjale märkige ka ära, kui tahate oma finaali mittejõudnud veinid hiljem tagasi saada, selleks tuleb neile pärast tulemuste teadasaamist ise Veinivillasse järele tulla.
  1. Iga esitatavat veini peab olema 3 pudelit – üks eelvooru ja üks finaali jaoks ning üks juhuks, kui eelmistega midagi peaks juhtuma.
  2. Igalt autorilt võetakse vastu kuni 6 erinevat veini, mitte rohkem.

    Eelvooru saavad kõik veinid ja teostatakse pimedegustatsioon vastavalt veinipudelil leiduvale infole.  Eelvoorud toimuvad aprillikuu jooksul ning hindajateks on nii veiniasjatundjaid kui mitteprofessionaale.
    Eelvooru žürii valib välja finaali veinid, iga finalist saab sellekohase teate oma kontaktaadressile  ning finalistidest antakse ka Maalehe kaudu teada. Koduveinikonkursi finaal toimub 7.juunil Haapsalu veinipäevadel Kuursaalis.

Kuidas saata?

Pappkasti pakitud pudelid saata postiga aadressile:

 OÜ Veinivilla, nõudmiseni

Nõmme postkontor

Jaama 18

Tallinn 11601

Postkontoris pakki üle andes palun märkida, et tegu on pudelitega ja kergesti puruneva kaubaga.

Veinid võib ka ise kohale tuua Tallinna Veinivilla poodi Pääskülas Rännaku pst 10 esmapäevast reedeni kl 10-15.

Auhinnad on välja pannud  Sommeljeede Assotsiatsioon, suhkrufirma Dansukker, trükikoda Dwalin OÜ, Viinitalo Melkko OY,  Maaleht, Joogikoolitused  ja Veinivilla.

Restartida või mitte?

Paljudele veinitegijatele on tuttav  üks eriline pärm, mida kevadel ja suvel veini tegijad kunagi ei osta, aga sügisel läheb väga hästi kaubaks. See on re-start pärm käärimise pooleli jätnud veinide jaoks. Kas seda iga kord aga ülepea vaja on?

–          Tere, andke mulle üks, ei parem kohe kaks re-start pärmi! Mul jäid veinid seisma ja ei käi enam.

–          Noo, mis nende veinidega siis juhtus, kas te kontrollisite, et suhkrut ikka on veel veinis?

–          Eeeii, kas seda peaks kontrollima?

–          Või äkki panite suhkrut nii palju, et vein on juba väga kangeks käärinud ja pärm on lihtsalt kange alkoholi kätte ära surnud?

–          Ei, kas seda ka peaks kontrollima?

–          Või äkki on teie veinil hoopis külm, hilissügise veinid juhtuvad tihti jääma jahedasse tuppa käärima ja siis on pärm  loid ja tegutseb väga aeglaselt või jääb hoopis magama?

–          On küll külm, aga ma mõtlesin, et siis läheb paremini selgeks.

–          Vein ei pea ju käärimise ajal selginema, vaid ikka alles pärast käärimist. Aga segage siis põhjavajunud pärmi üles.

–                 Oi, ma viskasin selle ära, et vein rutem selgineks.

Selliseid vestlusi pean ma oktoobrist detsembrini mitu korda nädalas. Huvitav on, et suviste veinide tegijatel ei ole peaaegu mitte kunagi re-starti vaja, aga sügisel on see üks nõutumaid kaupu. Vesteldes mureliku veiniomanikuga jõuame aga tihtipeale arusaamiseni, et ei ole seda ka seekord vaja.

Mina kui kaupmees peaksin ju hoopis seletama, et ostke-ostke muidugi ja kallake aga oma veinile sisse, küll töötab. Tegelikkuses toimivad aga siiski loodusseadused ja seepärast on tunduvalt kasulikum jõuda põhjusteni, miks veini käärimine pooleli jäi, või pigem – kas see üldse on päriselt pooleli jäänud või jõudnud oma loomuliku lõpuni, ainult omanik ei saa sellest veel aru.

Käärimise lõppemise loomulikud põhjused

Suhkur otsas

Käärimine veinis toimub nii, et pärm sööb suhkut ning elutegevuse tulemusena tekib alkohol ja süsihappegaas. Viimane tuleb mulksudena veinist välja, alkohol jääb veinisse. Kui suhkur on otsas, siis pole pärmil enam millegi kallal „töötada“ ja ta jääb seisma, ükskõik kui palju pärmi sinna juurde lisada. Seepärast on esimene asi, kui vein enam ei mulksu – tuleb mõõta virde suhkrusisaldust kas hüdromeetriga või suuga (kui maitseb hapu, siis järelikult on suhkur otsas).  Siit edasi on võimalus, et vein ongi valmis ja tuleb hakata lõpetama, või siis lisada suhkrut juurde. Oluline on siinjuures, et te edasi kääritamise puhul ei kallaks ära seda põhjasadet, mis tünni põhjas on.  Seal on veel täiesti töökorras  pärm, millel on vaja veel tegusid teha, ja uut pärmi lisada ei olegi vaja.

Toitesoolad otsas

Olenevalt  toorainest või lisatud pärmisegust võib käärimine vaibuda ka seepärast, et „jõusööta“ – toitesoolasid ei ole piisavalt. Aitab peotäie peenestatud rosinate lisamine.

Vein on liiga kangeks käärinud

Veinipärm ei kannata kanget alkoholi ja sureb liiga kanges keskkonnas. Mõned spetsiaalpärmid võivad välja vedada kuni 18 % alkoholi, sagedasem on siiski kuni umbes 16 %, metsik pärm võib olla nõrgem ja lõpetada elutegevuse juba 12% juures või varem. Kui veini tooraine, näiteks õunamahl, on juba isegi magus, ja valearvestuse tõttu või kogemata lisatakse virdele liiga palju suhkrut, siis sööb pärm ära niipalju suhkrut kui jaksab, ja seejärel „annab otsad“. Söömata suhkur jääb alles ja vein maitseb magus.  Ka uus, lisatud re-start ei hakka tööle, sest sureb kohe ära, kui nii kangesse alkoholi satub.

Seega jälle ei ole abi mitte re-stardist, vaid pigem veini lahjendamisest mahlaga või mõne teise, lahjema, kuid veel kääriva veiniga, mitte veega.  Re-starti on mõtet  lisada alles pärast lahjendamist, kuna eelmine pärm on ju surnud.

Vein külmetab

Külmade ilmade saabudes võib mõnes kõrvalises ruumis, kuhu tiksuvad veinipudelid on jalust ära tõstetud, temperatuur oluliselt langeda. Mida madalam on temperatuur, seda aeglasem on ka veini elutegevus, peatudes lõpuks hoopiski. Mitte pärmi pole  juurde vaja, vaid soojemat, vähemalt 18 C ruumi, küll siis vein edasi käärib.

Käärimise lõppemise ebaloomulikud põhjused

Pärm on välja visatud

Millegipärast on osad veinimeistrid väga mures oma veini selgeks saamise pärast ja hakkavad veinist põhjasadet ära viskama juba keset käärimist. Sellega koos visatakse kahjuks ära ka terve hulk käärimiseks vajalikke aineid, pärmi eelkõige.  Selitamise peale peab mõtlema hakkama alles siis, kui käärimine on lõppenud, enne pole sellest üldse asja, kui hägune on kääriv vein. Väljavisatud pärmi puhul on tõesti abi sellest, kui uut pärmi juurde lisada.

Kuumasurm

Suurest hirmust külmetava veini ees tõstab veinimeister oma tünnikese põrandakütte peale, otse ahju või radiaatori kõrvale. Veini temperatuur tõuseb kuni 28 Cni ja pärm sureb ära. Siin aitab veini jahedamasse tõstmine ja uue pärmi lisamine. Põrandaküttega ruumis tuleks vein tõsta mingile alusele, kasvõi paksule papile või ajalehepatakale, et küttekeha ei oleks otse vastu käärivat tünni.

Mis veel aitab?

Kui vein paistab käärivat aeglaselt ja justkui vastu tahtmist, siis veidi võib tema tegevust ergutada veini segamine, põhjasademe üleskeerutamine, rosinate lisamine.

Kellel  veinid ei kääri,  siis – head diagnoosmist! Kellel veel käärivad – head lõpetamist!

Siidriaeg on käes!

Enam pole vaja laulda „oh siidriaeg, oh siidriaeg, millal sina tuled?“, sest siidriaeg ongi käes. Iga õunaaia omanik ja vahel isegi tema sõbrad ja sugulased panevad praegu omal kodus siidrit käima. Kuidas seda õigesti teha?

Siidrit tehakse traditsiooniliselt õunamahlast, suhkrut lisamata, kääritades alkoholiks mahlas endas leiduva loodusliku suhkru.  Tulemuseks on kerge kuiv alkohoolne jook, mille kangus on enamasti 2-6% . Siidri tegemiseks sobivad paremini sügis- ja talveõunad, sest neis on happeid rohkem ning siider kukub välja maitsekam, tugevam. Suveõunad on kahjuks liiga happevaesed ning ainult nendest pressitud täismahlast tehtud siider võib jääda lahja ja iseloomutu, lameda maitsega ja igav.

Sel puhul aitab mahla happesuse tõstmine kas sidrunhappe, viinhappe  või muu sarnasega. Näiteks Antonovka, Sügisjoonik, Tellissaar on väga head nii siidriks kui õunaveiniks. Suislepp, Valge Klaar, Krügeri Tuviõun jällegi võiks jääda pigem lihtsalt joogimahlaks või vajavad nad virde happesuse asjatundlikku reguleerimist.

Kui mahl on valmis pressitud, valige sobiv käärmisnõu. On kaks võimalust, kas teha siidrit õlleankrus või tavalises käärimisnõus, mille järel toimub teine käärmine pudelitesse villitult.

Kuidas teha siidrit käärimisnõus?

Lisage veinipärm või spetsiaalne siidripärm  otse virdesse ja segage. Käärimine võiks 18-22 C juures kesta kuni 3 nädalat. Kui käärimine on lõppenud, villige siider pudelitesse – soovitatavalt paksust klaasist  vahuveini, šampanja või õllepudelitesse ja lisage igasse pudelisse teelusikatäis suhkrut. NB! Jätke pudelisse ruumi ka gaasi tekkimiseks, st jätke pudeli ülemine kolmandik tühjaks, muidu hakkavad pudelid lõhkema või korke pealt ära viskama. Hädapärast sobivad ka plastikust 1,5-2 liitrised limonaadipudelid.

Seejärel sulgege pudelid kroonkorkide või šampanjapudeli korkidega ning hoidke neid 3-4 päeva toasoojas, hiljem tõstke jahedamasse, umbes 11-15 C . Teisel käärmisel, mis toimub nüüd juba pudelis, hakkab jälle eralduma süsihappegaas. Kuna see kinnisest pudelist välja ei pääse, lahustub see siidrisse ja nii tulebki pudelisse mull sisse. Pärast nädalat jahedas on Teie siider juba joomiskõlbulik, kuid mõnekuuline laagerdumine toob maitsed paremini esile.

Kuidas teha siidrit õlleankrus?

Kui kasutate siidri valmistamiseks õlleankrut, siis pange mahl sealsamas ankrus veinipärmiga või ka ainult loodusliku pärmiga käärima, sulgege selle kaas õhukindlalt pärast 4 päeva käärimist ja laske ilma suhkrut lisamata siidril rõhu all lõpuni käärida.    Jällegi tekib edasisel käärimisel mull joogi sisse. Õlleankrus tehes ei pea siidrit pudelitesse ümber villima, sest nii läheb süsihappegaas kaotsi. Jooge parem sealtsamast ankrust lastes.

Ma tahaks magusat siidrit!

Naturaalne siider ei ole kunagi magusa maitsega, vaid ikka ainult kuiv. Kahjuks on Eesti inimesed hakanud siidriks pidama ka mitmesuguseid magusaid täiskasvanute limonaade plekkpurgis. Naturaalne siider käärib kuivaks ning kui lisate suhkrut juurde, käärib siider muudkui edasi, muutub kangemaks, ja on lõpuks ikkagi jälle kuiv, st ilma suhkruta, hapu. Paraku tuleb leppida tõsiasjaga, et kõiki asju kodus järele teha ei saa, magus siider on üks neist asjust.

Muidugi, kui hakata siidrit õlleankrust näiteks kohe hästi varakult tarvitama, kui käärimine alles poole peal, siis saab ka vähe magusamat maitset suhu.

Ma tahan selget kirgast siidrit!

Poesiidrid on sillerdavalt selged. Kodusiidri pudelisse aga koguneb teisel käärimisel jälle mõningane pärmisete. Lihtsam on jooma hakates kallata siidrit ettevaatlikult, et põhjast sadet üles ei keerutaks. Aga on ka keerulisem meetod, millega pudeli sisu puhtaks saab. Selleks tuleb aga teha ettevalmistusi juba siidrit pudelitesse villides.

Nimelt tuleb pudelid sel juhul sulgeda kroonkorkidega. Vahuveini pudelite jaoks on olemas natuke suurema läbimõõduga kroonkorke kui need, mis õllepudelile sobivad. Paraku tuleb nende sulgemiseks  soetada ka spetsiaalne korgisulgur, mis just neid korke sulgeb. Korgid kinni, las algab pudelites teine käärimine, nagu ta ikka peaks käima. Paari kuu pärast tuleb pudelitel keerata pead alaspidi, et kogu tekkiv pärmisade koguneks mitte pudeli põhja, vaid korgi peale. Aegajalt võib pudeleid keerata ja raputada, et sade ei kinnituks pudeli seintele, vaid  vajuks korgile.

Õigel hetkel, kui tundub, et siider võiks valmis olla, tuleb pudelikaelad külmutada. Talvel võib selleks sobida lumehang, lumevaesel ajal aga segu lumest (jääkuubikutest), jämedast soolast ja atsetoonist. Seesugune segu jääb piisavalt külm, püdel ega tõmba sulades klimpi, nii et pudelikaelu sinna sisse seisma ei saaks panna. Pudelikaelad (ja pärmiklomp nende sees) külmuvad antud segus umbes 20-30 minuti jooksul.

Nüüd tuleb pudel ettevaatlikult võtta oma juhtivasse kätte (paremakäelistel paremasse, vasakukäelistel vasakusse) ja tõsta pudel püsti. Külmunud klomp peab püsima endiselt korgi juures. Seejärel tuleb kiire liigutusega eemaldada pudelilt kork ning pärmiklomp lendab survest vabanenult pudelist välja. Oma osavama käe pöidlaga tuleb pudel kiiresti sulgeda, kuigi tõsi küll, algajatel lendab esimestel kordadel siiski pool pudelit  tõenäoliselt samuti vastu taevast (seina, põrandat, abistavat sõpra jne) . Selleks peakski tekitama kohe omale ühe varupudeli, kust teistesse pudelitesse peale kallata, kui liiga palju siidrit peaks kaotsi minema. Kui suurem kihisemine pudelisuul on lõppenud ja siider pisut rahunenud, sulgeda pudel uuesti kas vahuveini korgiga või kroonkorgiga, ja ongi teil selge siider olemas!

Mida tähele panna:

Ärge tehke kirjeldatud tegevusi toas või muus ruumis, mille seinte ja lae puhtus teile olulised ja südamelähedased on.

Leidke kirjeldatud tegevuse jaoks riided, millest teil kahju ei ole. Vastu igasugust loogikat leiate te hiljem pärmisodi ka oma selja tagant, kukla pealt, juustest jne.

Talvel on küll hea pärmisetet eemaldada, sest lund on vabalt võtta, aga õues on külm ja kui teil on käed kogu aeg märjad, võib see lõppeda külmakohmas käest pudenevate pudelitega.

Kevadel on õues küll soe, aga … lund on vähevõitu.  Lähedalasuvad jäähallid ja kalaletid võivad siinkohal abiks olla.

Järgmise aasta kevadel toimuval koduveinikonkursil hindame eraldi ka siidreid ja vahuveine.  Vahuveini tegemisel on kogu eelnev tehnoloogia sama. Ainus vahe on, et vein käib kangem, nii umbes  11%, seega tuleks veini käärima pannes lisada ka  suhkrut.

 

Puust ja punaseks Terevisoonis:

http://retseptid.err.ee/Joogid/fc972ef1-d8f6-488f-a6ab-74f3612e5dc3 Siidri tegemine I

http://retseptid.err.ee/Joogid/e2f344d4-b3f0-407a-9c0c-ce47de5b21ad Siidri tegemine II

 

2013.aasta koduveinikonkursi võitjad teada!

Image

Koduveinikonkursi võitja Riina Ratt

15. juunil Haapsalu veinipäevade raames toimunud Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkursil selgitati juba kolmandat korda aasta parim koduvein.

Finaali pääses 18 veini ning veine hindas professionaalsetest veiniasjatundjatest koosnev žürii. Žüriiliikmed said iga veini hindamisel anda punkte ühest viieni ning keskmine punktisumma andiski veinile koha edetabelis. Selle kohaselt on viis Eesti parimat koduveini järgmised:

 I koht

Kirss 2012, punane poolkuiv vein,  Riina Ratt, 4,38 punkti.

II koht

Kreeklane Mustas 2011, dessertvein ,  Peep Sõmer, 4,22 punkti.

III koht

Õunavein 2012, valge kuiv,  Marek Kangur, 4,16 punkti

4.-5. Wohop (õun, mustsõstraleht) 2012, Marius Mets 4,11 ja Mustsõstravein 2012, Tiit ja Kristi Roost 4,11 punkti

6.-7. Lepassaare talu õunavein (õun, pihlakas) 2012, Anti Karask 4,05 ja Emma (vahuvein, kuldrenett, pirn) 2012, Katrin Paukson

Eriauhinna erilise veini eest sai Heino Pähn oma 1989.aasta pihlakaveini eest, auhinna võttis nüüdseks juba lahkunud veinimeistri eest vastu tema tütar Silvi Pähn, kes ise samuti koduveini teeb.

Rahvažürii valis parimaks Tiit ja Kristi Roosti Mustsõstraveini.

Auhinnad:

I koht

  • Veinitundja baaskursus Eesti Sommeljeede Erakoolis
  • 25 kg suhkrukott Dansukkerilt
  • 500 trükikojas tehtud veinisilti Dwalin OÜ-lt
  • 60-eurone kinkekaart Veinivillalt
  • Šeiker Viinitalolt
  • Maalehe tellimus 12 kuuks
    • Ajakirja Vine kõik ilmunud numbrid

II koht

  • 25 kg suhkrukott Dansukkerilt
  • 300 trükikojas tehtud veinisilti Dwalin Oült
  • 30-eurone kinkekaart Veinivillalt
  • Veinicooler Viinitalolt
  • Maalehe tellimus 6 kuuks

III koht

  • 25 kg suhkrukott Dansukkerilt
  • 100 trükikojas tehtud veinisilti Dwalin Oült
  • 20-eurone kinkekaart Veinivillalt
  • Veinivooler Viinitalolt
  • Maalehe tellimus 3 kuuks

Rahva lemmik

* Algkoolitus 8 veiniga 8-le osalejale OÜ Joogikoolitused poolt

*  Maalehe tellimus 3 kuuks

*   Ajakirja Vine kõik ilmunud numbrid

Koduveinikonkursi 2013 veinid on hindamiseks valmis!

Maalehe ja Veinivilla  koduveinikonkursi veinide kogumine on selleks korraks lõppenud. Arvestades seda, et eelmine aasta ei olnud kõige parem saagiaasta ja osadel tegijatel ei olnud üldse õunu ja ploome/kreeke/alõtšasid, on veinisaak tegelikult väga hea.  Võistlema saadeti 132 veini, mida on täpselt üks vähem kui eelmisel aastal. Lisaks on tänavu peal piirang, et ühelt tegijalt võeti vastu vaid 6 veini.

Kõige suurem muutus on tabanud traditsiooniliselt väga osalejaterohket dessertveinide klassi – varasema 41 magusa veini asemel on neid seekord vaid 28. Samas on suurenenud poolkuivade ja roosade veinide hulk ja esindatud on ka siidrid ja vahuveinid.

Erinevaid veinimeistreid  (ühe pere liikmed on loetud üheks tegijaks) oli 58,  2012.aastal   62. Seekord on neid kõige rohkem olnud Harjumaal – 13, pisut jääb maha Tallinn ja üllatuslikult on väga hästi osalenud Saaremaa veinimeistrid – eelmise aasta ühelt finalistilt on osalejate arv hüpanud viiele! Saartega on üldse hästi – isegi Prangli saarelt tuli üks vein võistlema. Ülejäänud maakonnad on enamvähem võrdsed 3-4-5 osalejaga.

Saabunud on 2 väga vana pihlakaveini – üks 1990 ja teine 1989.aastast. Vist oli 80ndate lõpp väga hea pihlaka-aasta, sest  ka varasematele konkurssidele on toodud pihlakaveine just sellest ajast. Tõsi, toojad on igal aastal siiski erinevad olnud J

Lähemate nädalate jooksul istub kokku veinispetsialistidest koosnev žürii ja valib eelvoorudes välja umbes 15-17 finaaliveini, mis saavad on lõpliku hinnangu 15.juunil Haapsalus toimuval veinifestivalil. Veinid, mis ei pääse edasi finaali, jäävad uute koduveinimeistrite väljakoolitamise jaoks. Need, kes avaldasid kohe veini konkursile saates soovi oma veinid hiljem tagasi saada, peaksid neile Veinivillasse  järele tulema hiljemalt jaanipäevaks.

Miskipärast saabus seekord lõviosa veine kohale alles väga viimasel minutil ja osad eriloaga isegi pärast kella kukkumist. See-eest on pudelite väljanägemisele tänavu lausa erakordselt palju panustatud. Kas sama võib öelda ka pudelite sisu kohta, selgub lähimate nädalate jooksul.

Konkurss 2012 arvudes

Konkursile saabus 132 veini./2012 – 133

Valgeid kuivi oli 16/2012 – 16

Punaseid kuivi  11/ 2012 – 12

Dessertveine 28/2012 – 41

Viinamarju 3/ 2012 – 5

Rose 18/ 2012 – 13

Valge poolkuiv 24/2012- 23

Punane poolkuiv 26/2012 –  22

Vahuvein ja siider 6 / 2012 – 1

 

Koduveinikonkurss 2013 algab!

Koduveinikonkursi veinide kogumine algab nüüd!

Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkursi 2013 veinide kogumine algab nüüd ja kestab kuni 29.märtsini (viimane saatmise kuupäev).

Tingimused:

  1. Pudeli minimaalne suurus 0,5 l
  2.  Pudelile peab olema kas kirjutatud või kleebitud olulised andmed:
    2.1. Valmistamise  aasta
    2.2. Veini nimi.  Vein võib olla nimetatud sarja nimega (a la Veinivilla, Patukoti peaparandus, Kuldne Kuma), kuid see pole kohustuslik. Kohustuslik on märkida tooraine. Võimalusel märkida ka veini kangus.
    2.3. Veini kategooria, milles vein autori arvates võistlema peab: valge kuiv, valge poolkuiv, valge dessert, punane kuiv, punane poolkuiv, punane dessert, vahuvein
    2.4. Pudelid peaksid olema pakitud pappkasti. Ühes kastis võib olla mitu sama valmistaja veini, kuid mitte rohkem kui 6 erinevat  veini ühelt autorilt.
    2.5. Iga erineva veini (mitte iga pudeli) kohta peab kastis leiduma eraldi ümbrik, mis sisaldab täpsemat informatsiooni veini enda ja veini valmistaja kohta (nimi, aadress, meiliaadress, telefoni number). Ümbrikul peab olema sama veini nimi, mis pudelil.
  1. Iga esitatavat veini peab olema 3 pudelit – üks eelvooru ja üks finaali jaoks ning üks juhuks, kui eelmistega midagi peaks juhtuma. Kui Te soovite  oma mitte  edasi jõudnud  veine hiljem tagasi saada, pange sellekohane märge kohe veini dokumentatsioonile kaasa ning pärast eelvoorusid võite neile ise Veinivillasse järgi tulla. Ülejäänud veinid kuluvad õppematerjalina ära tulevaste veinimeistrite koolitamisel.

    Eelvooru saavad kõik veinid ja teostatakse pimedegustatsioon vastavalt veinipudelil leiduvale infole. Eeldegustatsiooni käigus veini teise rühma ümber ei tõsteta (aga žüriil on erandkorras selline õigus siiski olemas).  Eelvoorud toimuvad aprillikuu jooksul ning hindajateks on nii veiniasjatundjaid kui mitteprofessionaale.
    Eelvooru žürii valib välja finaali veinid, iga finalist saab sellekohase teate oma kontaktaadressile  ning finalistidest antakse ka Maalehe kaudu teada. Koduveinikonkursi finaal toimub  juuni alguses Haapsalu veinipäevadel Kuursaalis.

Kuidas saata?

Pappkasti pakitud pudelid saata postiga aadressile:

 OÜ Veinivilla, nõudmiseni

Rännaku pst 9a

10901 Tallinn

Postkontoris pakki üle andes palun märkida, et tegu on pudelitega ja kergesti puruneva kaubaga.

Veinid võib ka ise kohale tuua Tallinna Veinivilla kauplusesse  Rännaku pst 10, kuid ainult eelnevalt ette helistades telefonil 50 87222.

Auhinnad on välja pannud  Sommeljeede Assotsiatsioon, suhkrufirma Dansukker, trükikoda Dwalin OÜ,  Joogikoolitused, Viinitalo Melkko OY,  Maaleht  ja Veinivilla. Auhindu võib tulla juurde vastavalt toetajate leidmisele.

Kas veini peaks pastöriseerima?

Eelmise sissekande juures „Kui korgid hakkavad lendama“, mis rääkis  veini käärimise lõpetamise vajalikkusest,  küsis üks kommentaator, miks ma ometi ei pastöriseeri oma veine. Sellel on mitmeid põhjuseid.

Tänapäeval pastöriseeritakse näiteks piima ja mahla, et kuumutamise teel hävitada mitmesugused bakterid, pärmid või muud organismid, kes võivad põhjustada toote riknemist. Prantsuse keemik Louis Pasteur tegi oma esimese ametliku pastöriseerimise 1862.aastal aga  justnimelt veinide säilitamise eesmärgil, et takistada veini muutumist äädikaks. Piima pastöriseerimiseni läks veel hea mitu aastat.

Pastöriseerimine on niisiis toote kuumutamine kindla aja vältel kindlal temperatuuril, et temas hävineksid mitmesugused riknemist põhjustavad organismid. Eesti koduperenaised on ajast aega oma talvevarusid pastöriseerinud ja koduveinitegijad on varasematel aegadel samuti oma veine kuumutanud, et tappa pärm ja hoida ära veini edasine käärimine pudelites.

Selleks tuleb käärimisega lõpule jõudnud ja selitunud vein pudelitesse villida ja algul sulgeda ajutise korgiga, mis ka õhku läbi lasevad. Asetada pudelid potti või muude anumasse, mis on nii kõrge, et kõik pudelid oleks vees vähemalt kuni veini tasemeni pudelis. Poti põhi tuleks vooderdada riide või paksu paki ajalehepaberiga, täita pott veega ja kuumutada ning hoida (omal valikul)  vastaval temperatuuril:

63° C – hoida kuni 30 minutit

65° C – 20 minutit

72 °C – 15 sekundit,

millele järgneb kiire jahutamine 7 C° ni külma vee ja jääkuubikutega täidetud vannis. Kangemaid ja happelisemaid veine tuleks pastöriseerida pigem madalamal kuumusel – 55-60° C, lahjemaid ja vähemhappelisi veine 65° C juures.

Hiljem tuleb pudelikorgid sulgeda õhukindlalt ja katta lisaks kas kapsliga või kasta korduvalt sulatatud küünlavahasse või katta kirjalakiga. Teoorias on kõik väga lihtne ja selge.  Vanema aja koduveiniõpikud näevad seda moodust käärimise peatamiseks ainuvõimalikuna, ometi ei kasutata pastöriseerimist enam veinitööstuses rohkem kui vaid  rangelt ettekirjutusi järgivates juudi koššerveini-kodades.

Peale selle, et niimoodi pastöriseerimine on küllaltki töö- ja ajamahukas, on üks ja peamine põhjus pastöriseerimist vältida nimelt asjaolu, et kuumutamine võib muuta veini lõhna- ja maitseomadusi, vanandada veini enneaegselt ja takistada veini arenemist aja jooksul paremate ja täiuslikumate maitsete suunas. Ka aastakümneid vanad koduveini brošüürid möönavad, et pastöriseerimine teeb veinile sama mis pool aastat veinikeldris seismine ehk et vananemise toimub kiiremini.

Varasema  aja veinid olid mõnevõrra teises stiilis kui tänapäevased veinid. Need olid küllaltki oksüdeerunud ja magusad, kuuma temperatuuriga kokkupuutes olnud – seega  madeira sarnased ehk madeirastunud. Sellisele veinile võibki kerge kuumutamine madeiralikku iseloomu juurde anda ehks siis kasuks tulla.

Tänapäeva veinid on kergemad, happelisemad, värskemad ja kindlasti ka kuivemad. Kui veinimeister on värsket valget veini tehes kogu käärimise aja valvanud temperatuuri, et see ei tõuseks näiteks üle 22° C, et vein tuleks võimalikult aromaatne, ja  säiliksid happed, mis just valgele veinile oma selgroo annavad, selitab võimalikult jahedas ruumis ja säilitab jahedas keldris, et liiga soe tuba ei hakkaks veini enneaegselt rikkuma – siis võib pastöriseerimine kogu nädalatepikkuse  pingutuse nullida mõne minuti jooksul. Seega tänapäevase stiiliga – kergetele, happelistele, kuivadele veinidele pastöriseerimine kui meetod lihtsalt ei sobi.

Pastöriseerimise juures on  oluline tähele panna mitmeid asju.

Pastöriseerimine sobib vaid väiksemate veinikoguste korral. Kui ees ootab  korraga 75 liitri veini käärimise lõpetamine, siis 100  pudelit (5-6 kaupa potti mahutatuna teeb see 20 potitäit) korda 30 minutit kuumutamist kodustes tingimustes võtab  … 10 tundi!

Ühest tünnitäiest tuleb keskmiselt 30 pudelit, paneme 5 kaupa potti (enamasti on koduse sellise suurusega potte) kuumenema pooleks tunniks – ja ikkagi läheks  selle peale 3 tundi puhast kuumutamise aega, jahutamine, pudelite tõstmine, uue potitäie õige kuumuse saavutamine ju kõik veel lisaks – terve päev tublit tööd.

Ja kui siis korraks tähelepanu hajub ja kuumus tõuseb kõrgemaks kui tarvis (vein kangusega  10-15%  läheb keema 90-93° C juures), on tulemuseks keedetud vein, millega paraku enam mitte midagi peale pole hakata. Temperatuuri ja kuumutamise aja suhtes tuleb olla ülimalt täpne ja tähelepanelik, parem, kui selleks on kasutada digitaalsed termomeetrid ja taimerid.

Koduveinikonkursile, mille veine hakkame kogume juba õige varsti, võib saata loomulikult nii vanas kui uues stiilis tehtud veine, peaasi kui nad oleksid  head ja stiilipuhtad. Kui soovid veinide kogumisaja kohta teavet oma mailile, saada kiri märksõnaga „Konkurss“ aadressile info@veinivilla.ee

Kui korgid hakkavad lendama

ImageKui hakata aasta lõpus veinidega seoses rääkima lendavatest korkidest, kahtlustavad kõik loomulikult esimese asjana, et juttu tuleb vahuveinist. Aga tegelikult räägime hoopis sellest, kui tavaline vein hakkab pudelis edasi käärima.

Kui vein on lõpuni ära käärinud, siis tuleb ta põhjasademe  ja pärmi pealt ära kurnata ja selitada, enne kui hakata pudelitesse villima. Võib käärimis- või laagerdusnõus laagerdada enne pudeldamist, kuid võib ka otse pudelitesse panna ja lasta veinil seal edasi areneda.  Selleks, et stabiliseerida veini ja käärimine kindlalt ära lõpetada, on mitmeid võimalusi, millest on varasemates artiklites ka juttu olnud. Üks võimalustest on lisada spetsiaalset käärimise peatajat  sulfitit, täpsemalt siis näiteks kaaliumsorbaadi ja naatriumdisulfiti segu.

Olengi seda aastaid teinud ja teistelegi soovitanud. Tänavu aga sain valmis ühe imehea mustsõstraveini ja miskipärast tuli mõte, et kui prooviks õige ilma sulfititeta hakkama saada. Kõik tingimused olid selleks justkui olemas – suhkur oli täiesti lõpuni käärinud, hüdromeeter näitas umbes -5 oechle astet.  Pärmi pealt oli ära kurnatud, selitatud ja vein oli oma kaks kuud juba ka tünnis rahulikult laagerdunud ilma ühtegi mulksu tegemata. Olin veendunud, et siin enam mingit käärimahakkamise ohtu ei ole, võib pudelitesse villida. Mida ma ka tegin.

Mõned nädalad hiljem tuli koolituse käigus üks pudel juba lahti võtta. Kork tuli pealt igavese pauguga ja välja voolas tavalise vaikse veini asemel musta sõstra vahuvein. Teine pudel samasugune, kolmas ka. Paanika!

Järgmise päeva veetsin ma 40 veinipudelit lahti korkides. Pärast kapsli eemaldamist lendas mõne sisu joonelt vastu vannitoa lage, mõni juga õnnestus siiski tünni suunata, kokkuvõttes kaotasin umbes veerandi veinikogusest.  Panin käärimise peataja sisse ja jätsin ta solvunult oma protsesse lõpetama. See suurepärane maitse tasakaal ja harmoonia olid mu veinist päästmatult kadunud.  Ja ma ei jõudnud ennast ära kiruda, miks ma ei teinud nii, nagu senini alati olen teinud.  Paar nädalat on see vein nüüd uuesti tünnis ennast lõpetamas olnud ja eks ta jõuab pudelisse ka varsti tagasi.

Kes nii palju möllata ei viitsi, et kõik veini välja laseb ja uuesti käärimist peatama hakkab või edasi käärida kaseb, siis võib saada ka vähe lihtsamalt – igasse pudelisse sortsuke kangemat kraami sisse kallata ja see tapab pärmi ilusasti ära. Mina ei tahtnud enda veini hakata kangemaks ajama, seepärast valisin raskema variandi.

Paljud on küsinud, et miks ma siis ei jätnudki seda v eini vahuveiniks, olekski tore olnud. Aga sel juhul oleks mu veinikeldris olnud varsti täielik uputus ja hullumaja – veinid olid ju villitud tavalistesse õhukese seinaga veinipudelitesse, mis rõhku ei kannata, ja pealegi veel üsna ääretasa täis, nii et tekkival gaasil poleks olnud mingit ruumi. Nii oleks üsna pea mudelid riiulitel plahvatama hakanud.

Koduveinikonkursile saadetud veinidest paariga on nii  juhtunud ja nad on ka ümberkaudsed veinipudelid korralikult ära leotanud. Ja üks mustikavein lendas keset žürii tööd  suure kaarega otse lakke. Ka selle veini peremees oli hiljem väga imestunud ega suutnud oma veini käitumist millegagi seletada.

Mõned inimesed  pelgavad sulfiteid veinis väitega, et see muudab veini maitset ja teeb ta justkui vähem looduslikuks produktiks. Kui te vaid teaksite, kui palju sulfiteid kasutatakse viinamarjaveinide tegemisel, kus kõigepealt töödeldakse sellega  korjatud marju, et metsik pärm maha tappa ja seejärel uuesti lähevad need käiku käärimise lõpetamisel ja stabiliseerimisel. Mõnel odavamal Uue Maailma veinil lööb väävlilõhn pudeli avamisel kohe lapiti vastu nina. Kodustes tingimustes me küll kunagi nii palju sulfiteid ei kasuta, küll aga kindlustab pisem kogus selle, et teie hoolega tehtud armas vein ei hakka enne õiget aega ise pudelist välja trügima.

Avaldatud 29.detsembri 2012 Maalehe lisas Targu Talita.