Koduveini meistriklass 9.-10.juulil Rogosi mõisas

Võrumaa Kutsehariduskeskus koostöös UMA MEKIGA kutsub kõiki TURISMIETTEVÕTJAID, kellel huvi käsitöönduslikult valmistatud kääritatud veinijookide valmistamise vastu ja kasutamise vastu oma külaliste toitlustamisel, meistrite käe all õppima ja katsetama!

 Toimumisaeg: 09.07.2011 kell 12.00-18.00 Rogosi mõisas

Meistriklassi juhendab Veinivilla perenaine Tiina Kuuler.

 Eesmärk:
– KOHALIKE JOOKIDE (koduveini) valmistamine ja kasutamine toitlustamises;

– Ettevõtjate üksteiselt õppimine;

– Võrgustikupõhise koostöö ja rist-turunduse treening.

 9. juulil

12.00 – Räägime, millest kõigest saab koduveini teha (porgand, rabarber, võilillesiirup jne), kuidas erinevat toorainet veiniks ette valmistada, kuidas neist mahla kätte saada.

13.00 – Esitlus, metsik käärimine versus kultuurpärmiga käärimine. Mis täpselt toimub käärimise ajal veinis, kuidas käärimist lõpetada ja veini selitada.  Mida veel veinidesse lisatakse.

13.45 – Kerge eine

14.00 – Mõisaga tutvumine, mõisa veinikeldri külastus

15.00 – Esitlus, millega ja mida saab veinis mõõta – hüdromeetri kasutamine, suhkru hulga reguleerimine, ph määramine, veini kanguse määramine. Erinevate mõõdikute kasutamine. Muud vajalikud tarvikud veinitegemise juures.

15.45 – Paus

16.00 – Maalehe poolt just väljaantud Tiina Kuuleri raamatu “Koduveini aabits” esitlus

16.45 – Meistriklassis osalevate veinimeistrite poolt tehtud veinide maitsmine ja hindamine, veinikõrvase maitsmine.

 

Mõttetöö ettevõtjaile: meistriklassis kuuldu kasutamine oma piirkonna aktiivse toiduturismi edendamisel.

Kaasa omavalmistatud veini või midagi veinikõrvaseks sobivat. Oma aktiivse osalemisega saate osaks meistriklassist ning muudate päeva mõnusaks kogemuste vahetamiseks ja uue õppimiseks.
10.  juulil kogu päeva vältel

– kohtumised koduveinimeistritega

– võimalus maitsta erinevaid koduveine 

– kohtumised koduloomadega 

– kammerkontsert

– mõisa veini valimine

Veinikõrvaseks sobivate kohalike toodete müük.

Samal ajal toimuvad Rogosi mõisas Unustatud Mõisate Päevad ja Rogosi mõis on avatud külastajatele kella 10.00 kuni 18.30.

Mõisa veinikeldris on avatud näitus “Sepised läbi aegade”, mõisa söögisaalis Tiit Varblase õlimaalide näitus “Advent”, mõisasaalis Tiit Varblase söejoonistuste näitus, mõisa moonakeldris vanavara müük ja mõisa teatrikeldris maalitud katusekivide näitus-müük.

 Meistriklass on ettevõtjale ja osalejatele TASUTA.

Tore, kui teatate oma tulekust ette e-kirjaga Eda.Veeroja@gmail.com

Ühistegevuse väestamist rahastatakse programmi INTERREG IV A  projektist „ International Food and Activity Tourism”.  Projekti eesmärk on arendada toiduturismi ja aktiivse turismi kostööpakkumisi rahvusvahelisele turule.

Kohtumiseni MEISTRIKLASSIS!

Kus saab õppida ise veini tegemist?

Tahad osata ise veini teha? Oskad küll, aga tahaks maitsta, mismoodi teised teevad? Osta TÄNA 21.veebruaril  või HOMME 22.veebruaril Cherry.ee’st koduveinikoolitus Veinivillalt, saad kõvasti odavamalt!

https://cherry.ee/deal.jsp?deal=9updan3

Koduveinikonkursi veinide kogumine algab nüüd!

Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkursi veinide kogumine kestab kuni 26.veebruarini 2011 (viimane saatmise kuupäev).

Tingimused:

1. Pudeli minimaalne suurus 0,5 l
2. Pudelile peab olema kas kirjutatud või kleebitud olulised andmed:
   2.1. Valmistamise aasta
   2.2. Veini nimi
   2.3. Veini tüüp (kategooria, milles vein autori arvates võistlema peab: valge kuiv, valge poolkuiv, valge dessert, punane kuiv, punane poolkuiv, punane dessert)
   2.4. Pudelid peaksid olema pakitud pappkasti. Ühes kastis võib olla mitu sama valmistaja veini.
   2.5. Iga veini kohta peab kastis leiduma kinni kleebitud eraldi ümbrik, mis sisaldab täpsemat informatsiooni veini enda ja veini valmistaja kohta (nimi, aadress, telefoni number). Ümbrikul peab olema sama info, mis pudelil.

3.       Iga esitatavat veini peab olema 3 pudelit – üks eelvooru ja üks finaali jaoks ning üks juhuks, kui eelmistega midagi peaks juhtuma.

Eelvooru saavad kõik veinid ja teostatakse pimedegustatsioon vastavalt veinipudelil leiduvale infole. Eeldegustatsiooni käigus veini teise rühma ümber ei tõsteta (aga žüriil on erandkorras selline õigus siiski olemas). Eelvoorust edasi mitte pääsenud võivad oma allesjäänud veinid soovi korral hiljem tagasi saada.

Eelvooru žürii valib välja finaali veinid, iga finalist saab sellekohase teate oma kontaktaadressile  ning finalistidest antakse ka Maalehe kaudu teada. Koduveinikonkursi finaal toimub maikuus Türi Lillelaadal.

Kuidas saata?

Pappkasti pakitud pudelid saata postiga aadressile:

OÜ Veinivilla, nõudmiseni

Nõmme postkontor

Jaama 18

Tallinn 11601

Postkontoris pakki üle andes palun märkida, et tegu on pudelitega ja kergesti puruneva kaubaga.

Veinid võib ka ise kohale tuua Tallinna Veinivilla lattu Luite 19a, kuid ainult eelnevalt ette helistades telefonil 50 87222.

Auhinnad

• Suhkrufirma Dansukker paneb auhinnaks kolmele esimesele kohale 25 kg suhkrukotid
  ning lisaks ka Eva Solo Dansukkeri logoga karahvinid
• Trükikoda Moden DL paneb  välja iga võistlusklassi võitjale või kokkuleppel korraldajaga eriauhinnana trükitud kujundatud veinipudeli sildid kuni 500 tk igale võitjale. Kui võitjal pole omal kujundust, pakub trükikoda omalt poolt ka kujunduse.
• Viinitalo Melkko OY paneb välja spetsiaalsed veini  serveerimise karahvinid.
• Maaleht annab võitjatele firmasümboolikaga esemeid ja ajalehe aastatellimusi.
• Veinivilla poolt on  20, 30  ja 60 eurosed  kinkekaardid veiniteoks vajalike tarvikute soetamiseks.

Auhindu võib tulla juurde vastavalt toetajate leidmisele.

PS Kui soovid konkursi kohta täieneva infoga kursis olla, saada kiri info@veinivilla.ee märksõnaga Konkurss.

Koduveinitegija! Välisturist otsib sind!

Üks soliidne Eesti reisibüroo otsib koduveinitegijaid. Nad võtavad vastu ja korraldavad välismaiste toidu- ja aiandushuviliste reise Eestis. Nüüd otsivad nad omale partneriteks koduseid veinitegijaid üle Eesti, keda võiks degusteerimise eesmärgil külastada.
Aeg: aiandusreisid toimuvad tavaliselt maist septembrini
Grupp: grupid on peamiselt Soomest ja Rootsist, vahel ka mujalt, giid on alati kaasas, kes aitab tõlkida, nii et keelemuret ei ole. Mitu gruppi suve jooksul käib, ei oska korraldaja prognoosida, sest see sõltub ka asukohast – rohkem külastatakse Kesk- ja Lõuna-Eestit ja mõlemaid Virumaid kuni Narvani välja. Samas – kui mõni veinitegija ise arvab, et võiks vastu võtta ainult 1-2 gruppi suve jooksul, on see ka väga hea, st ei pea sõlmima püsilepingut ja iga nädal mitut gruppi võõrustama.
Grupi suurus on 25-30 inimest ja nende visiit kestab umbes tund aega.
Huvi: kui on ilus marjaaed, viinamarjaistandus vms ette näidata ja juttu juurde rääkida, on väga super. Suurem rõhk oleks aga kodusel veinil, mida väikestes topsides (või pokaalides, kellel  nii palju on) degusteerida anda. Selleks on vaja kas sobilikku ruumi, ilusat aianurka, terrassi, kaminanurka vms. 25-30 inimese peale kulub kas 1 pudel (kui kasutada väikesi topse) või 2 pudelit (kui serveerida veinipokaalides) 0,75 l tavalist veinipudelit, nii et kadu ei ole väga suur.

Tasu: reisibüroo kinnitusel on see tsirka 3 EUR iga grupiliikme kohta, seega 30ne grupp=90 EUR igalt grupi visiidilt.
Huvi korral ja lisaküsimustele vastuse saamiseks palun kontakteeruge Tiina Kuuleriga 50 87 222, info@veinivilla.ee.
Ärge magage maha soodsat võimalust!

12.detsember Koduveini ja -õlle infopäev Sadamaturul

12.detsembril kl 11-15 toimub Tallinnas Sadamaturul (C-terminaal, Kai tänaval) Koduveini ja –õlle infopäev. Kokku tulevad üle Eesti koduveini ja koduõlle tegijad ja huvilised ning kutsutud on ka riigikogu ja valitsuse liikmeid, kellega arutada väiketootjatele oma veini- ja õlletoodangu müügiks võimaluste andmist. Koduveini ja õlle tegijad saavad soovi korral oma kaasavõetud jooke degusteerimiseks pakkuda.

Samas toimub Maalehe ja Veinivilla Koduveinikonkursi raames esimeste konkursiveinide kogumine, mida saab ise kohale tuua. Iga konkursile esitatavat veini peab olema 3 pudelit – 1 eelvooru, 1 finaali jaoks ja üks juhuks, kui mõnel pudelil peaks olema korgiviga vms. Eelvoorust edasi mittejõudnud veinid saab soovi korral hiljem tagasi. Veinid peavad olema varustatud tegija nime, aadressi ja telefoninumbriga, märgitud peab olema veini nimi ja tooraine, kas vein on kuiv lauavein või dessertvein.

Palun võimaluse korral kiiret tagasisidet, kas olete huvitatud tulemast 12.detsembril Sadamaturule Koduveini ja koduõlle infopäevale, et saaksime planeerida osavõtjate hulka ja selleks vajaliku ruumi suurust. Osalusest teadaandmiseks saatke palun e-mail info@veinivilla.ee või tiina.kuuler@gmail.com märksõnaga „Infopäev“ niipea kui võimalik.

Uutmoodi õunavein

Õunavein on üks levinumaid koduveine mitte ainult Eestis, vaid üle maailma, seda eelkõige tänu oma tegemise lihtsusele ja õunte kergele kättesaadavusele.

Kuidas teha vana ja tuttavat, aga miks mitte ka täitsa uut ja huvitavat õunaveini?

Tiina Kuuler,

Veinivilla perenaine

Mahl või õunad?

Iga õunaveinimeistri esimene põletav küsimus on – kus ma saaks oma ubinad mahlaks pressida? Hea uudis on see, et veiniteoks ei olegi tegelikult pressida vaja, võib kasutada ka viilutatud õunu. Aga saab jätkuvalt ka mahlaga veini teha, loomulikult.Viilutatud tehnoloogiast tuleb juttu pisut allpool.

Järgmine mureküsimus on, kuipalju suhkrut peaks lisama. Käärimise algul lisatud suhkur määrab ära ainult selle, kui kange vein tuleb. Siinkohal abiks väike tabel:

Retseptid 25 liitrile

Mahe vein – 10-11°	Kange vein 12-16°	Kange vein mahlast
Õunu 5-6 kg	Õunu 7-9 kg	Õunamahla 12 liitrit
Suhkrut 4,5 kg	Suhkrut 6-7 kg	Suhkrut 5 kg

Kui soovitakse magusamat veini saada, siis tuleb suhkrut lisada hiljem pärast käärimise lõpetaja lisamist ja enne pudelitesse villimist.

Mahlast (loomulikult puhtast, värskest, mitte säilitusainetega poemahlast) veinitegu on lihtne ja loogiline: mahlasse tuleb lisada soovitud kogus suhkrut ja vett niipalju, et 25 liitrit täis saaks.  Veinipärm sisse, käärib mõned nädalad, seejärel kallata sademe pealt ära, lisada käärimise peatajad ja selitajad. Selgeks muutnud vein villida pudelitesse.

Viilutatud õunad enne veiniks saamist

Viilutamisega on mässamist pisut rohkem, aga see-eest jääb ära mure, kas naabri-Kusti lubab oma mahlapressi kasutada, kas ta on lubatud päeval kodus ja kuidas talle nähtud vaeva eest tasuda. Niisiis: viiluta õunad, lõigates välja südamikud ja seemned. Pane laia suuga käärimisnõusse (spetsiaalsed plastikust käärimistünnid on selle jaoks parimad, kitsast pudelisuust õunatükkide sisselükkamine ja väljaõngimine on tükk tööd) ja kalla peale kogu sulatatud suhkur. Nüüd lisa vett nii, et ilma õunatükke arvestamata on vedelikku 24 liitrit. Müügilt võib leida ka spetsiaalset õunaveinipärmi, kus on kaasas vajalikud lisaained – veini-sidrunhape ja bentoniit (spetsiaalne savi, mis õunaveini hõljumi kinni püüab ja veini selgeks ja läbipaistvaks jätab) – need peab kohe algul sisse lisama. Siis tuleb lisada ensüümid, toitesoolad ja veinipärm ning jätta vein käärima.

Kuna õunaviilud kerkivad pinnale, tuleks nädala jooksul päevas paar korda tünni raputada või segada, et alumised õunaviilud ülemistega koha vahetaksid. Viilud võivad veinisse jääda kogu käärimise ajaks. Käärimise lõppedes, mis toimub mõne nädala pärast, tuleb vein õunatükkide, surnud pärmi ja põhja vajunud bentoniidi pealt teise nõusse valada ning edasine veini käärimise lõpetamine toimub juba tavalist rada pidi.

Ise just lõpetasin eelmisel nädalal selle tehnoloogia järgi tehtud veini Valgest Klaarist, mis muidu ei ole ju teab mis hea mahlaõun. Välja tuli väga äratuntavalt puhas Klaari maitse ja tubli 13 kraadi alkoholi, ainult värv on väga hele.

Kuidas igavat õunaveini huvitavamaks teha?

Justnimelt õunaveiniga on hea ja julge eksperimenteerida, sest tavaliselt on seda palju käes.

Pihlakate ja punasesõstramahlaga õunavein:

(25 liitrile)

11 kg õunu
0, 5 kg pihlakaid (veinisse lisa purustatult)
1 liiter punasesõstramahla
12 liitrit vett
6 kg suhkrut
Veinipärmi, ensüüme, toitesoolasid

Äkiline õunavein

(10 liitrile)

5,5 kg õunu

450 g hakitud rosinaid

900 g suhkrut

3,5 liitrit vett

30 g nelki

2 kaneelipulka, tükkideks murtuna

30 g riivitud ingverijuurt

Veinipärmi, ensüüme, toitesoolasid

Aga vahuvein?

Vahuveinigi on hea kodus just õunaveinist teha, eriti kui peale veinivalmistamise nõude on nurgas seismas ka õlleankur. Selleks tuleb eelnevalt valmis teha õunavein, kuid mitte lisada lõpus käärimise peatajaid. Kui vein on selgeks vajunud, tuleb ta sademe pealt ära valada ja panna õlleankrusse. Iga 10 liitri kohta lisada 0,6 kg suhkrut, mis on eelnevalt veinis lahustatud, ja seejärel sulgeda õlleankur. Ankrus algab uus käärimine, tekkiv süsihappegaas lahustub veinis ja ongi vahuvein kodusel moel käes. Selleks kulub umbes paar nädalat. Arvestades seda, et hilisem käärimine lisab veinile kangust veel paar kraadi, võiks esimese käärimise tulemusena tekkiva veini teha lahjema. Seda saab reguleerida suhkru kogusega.

Mõnusat õuna-aastat ja ärge unustage Maalehe koduveinikonkursi jaoks mõnda veini kõrvale panna, et järgmise aasta alguses saaks konkursi jaoks kohe kohale saata!

Maaleht, Targu Talita sept 2010

4 valearvamust ja viga koduveinist

1. 1. Valearvamus: Mida kauem vein käib, seda parem tuleb.

Kohtan tihti inimesi, kes vangutavad pead, kui kinnitan, et veinipärmiga käärib  vein paar-kolm kuud ja ongi pudeldamiseks valmis. „No see küll õige asi ei ole, vein peab ikka kaks aastat käima,“ kinnitavad nad. Tegelikult ei näita veini headust mitte see, et ta kaua käärib, vaid see, kui kaua ta hiljem järelvalmib. Käärimise protsess on mõttekas kiirelt läbi teha ja selle juures on veinipärm suureks abiliseks. Nõukogude ajal ei olnud meil veinipärmi saada ja veinitegijatel ei jäänudki muud üle kui metsikut kääritamist kasutada. Metsiku käärimise puhul on aga pärmitüvi nõrk ega jaksa aktiivselt oma „tööd“ (suhkru ümbertöötlemist alkoholiks) teha. Seepärast lisati toona suhkrut mitmes jaos ja nõrk pärm kääritas aeglaselt. Nii võiski vabalt juhtuda, et selle aasta-kahe sees, mil vein pudelis justkui kääris, toimus tegelikult oksüdeerumine või muutus vein äädikaks. Kahjuks peavad paljud vana aja veinitegijad siiani veinipärmiga kääritamist justkui „saatanast“ olevaks, millega koos kohe lõpmatu hulk kahjulikke E-aineid veinisse satuvad. See ei ole tõsi – pärm, ka kuivpärm on ikka looduslik ja kutsub esile loomulikud käärimisprotsessid.

2. Valearvamus: Mina teen puhast veini, seal pole mingeid sulfiteid.

Ühel hetkel hakkasid poeveinide siltidel laiutama kirjad: Sisaldab sulfiteid. Iseenesest on see jabur märkus, sest sulfiteid sisaldavad kõik veinid. Sulfiteid leidub viinamarjades, sibulas, küüslaugus ja paljudes teisteski viljades, samuti tekitab sulfiteid  leivategu ja õllekääritamine.Veinis on sulfititel säilitaja ja stabilisaatori roll. Veinitööstuses lisatakse sulfiteid nii värsketele marjadele, käärivale veinile kui ka valminud veinile. Tänu sulfititele säilib ka koduvein paremini ning ei lähe hiljem pudelis enam käärima, seda müüakse veinide pärmikomplektidega koos ja ka eraldi. (On olemas ka ökoveinide suund, mis püüab valmistada sulfitivabu veine,  aga see on juba peenem tehnoloogia.)

Vale on ka arvamus, et sulfitid ongi need, mis pea valutama panevad. Veinist rohkem leidub sulfiteid näiteks kuivatatud puuviljades, pakendatud lihas, konservides, poemoosides ja mahlades, aga nende söömisest ei hakka ju enamasti kellelgi pea valutama. Ka valges veinis leidub sulfiteid rohkem kui punases, ometi peetakse just punast veini peavalu põhjustajaks. Tegelikult võib kurja juur sel puhul olla hoopis parkainete rohkus või veini kangus. Seega ei maksa ka karta kasutada pärmikomplektides leiduvat käärimise lõpetajat, see ei tee koduveini kuidagi rohkem „keemiliseks“ kui ta juba niigi on.

3. Valearvamus: Vein on lõpuni käärinud siis, kui ta enam ei mulksu.

Tõsi on, et kui vein hakkab käärimist lõpetama, siis jääb mulksumine  (süsihappegaasi eraldumine, mis on kõrvalsaaduseks suhkru ümbertöötlemisel alkoholiks) harvemaks, kuni peatub sootuks. Samas näitab kõige kindlamini käärimise lõppemist siiski hüdromeetri näit – kas suhkrusisaldus on nullini jõudmas või veel mitte. Nimelt võib vein enne õiget aega seisma jääda ja mulksumise lõpetada üsna erinevatel põhjustel:

1. Veinil on külm. Kui ruumis, kus käärimine toimub, on temperatuur liiga madal, võivad pärmiseened lihtsalt „streikima“ hakata ja nõuda inimväärsemaid töötingimusi – 22-25°C. Soojemasse sattudes käib vein jälle edasi.
2. Suhkrut on liiga palju ja pärmiseen (iseäranis nõrgem metsik pärm) sureb ära. Virde lahjendamine võib sel puhul aidata. Kui selles staadiumis lugeda vein valmisolevaks, siis on ta tõenäoliselt liiga lahja, st alkoholiprotsent on liiga madal.

Et vältida liiga varajast käärimise lõpetamist ja pudeldamist, peaks alati hüdromeetriga üle kontrollima, kas virdes on veel suhkrut, mida saab alkoholiks kääritada või mitte. Vastasel korral lööb pudelitel keldris „punnid pealt“ ja kogu ilus veinitegu on raisku läinud.

4. Valearvamus: Mis ma tast pudelitesse lasen, hoian siinsamas 30-liitrises klaaspudelis.

Veini suurde klaaspudelisse järelküpsema ja arenema on mõtet jätta ainult siis, kui on olemas kindel kork, millega pudeli õhukindlalt sulgeda saab, et ei hakkaks toimuma oksüdeerumist. Vein rikneb ka siis, kui käia aegajalt suure pudeli kallal maiustamas, st veini joomiseks välja laskmas, sest siis saab vein jällegi õhku, iga korraga jääb veini kohale pudelisse üha suurem õhuruum, mis jälle soodustab oksüdeerumist ja lõppkokkuvõttes veini äädikaks muutumist.

Loodetavasti jõuab Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkursile tuleva aasta maikuus ainult tarkade veinimeistrite hästi tehtud vein. Head veinihooaega kõigile!

Avaldatud 19.augusti Maalehe lisas Targu Talita.

Miks teha koduveini?

Milleks teha koduveini, kui poodides on ilma liialdamata tuhandeid erinevaid veine müügil? Põhjuseid on rohkem kui üks, igal tegijal omad.

Kui nüüd väga täpselt juuksekarv lõhki ajada, siis loomulikult teeb valdav enamik eestlasi kodus kääritatud jooki, mitte veini. Kuigi viinamarjakasvatajad, keda meil on üha rohkem, proovivad vaikselt ka päris-veini teha. Aga igapäevases kõnes kasutame ikka sõnu vein ja koduvein – kui ma tituleeriks ennast koduse kääritatud joogi tegijana, kellel on kodune kääritatud jookide kelder, kõlaks see, nagu ma räägiks põllumajandusministeeriumi alkoholipoliitika osakonna ametnikuga.

Niisiis, koduvein ja milleks seda teha. Üks põhjus on kindlasti vana peretraditsiooni jätkamine. Ma pole veel kohanud inimest, kes ei mäletaks või poleks näinud vanavanemate  või maa-sugulaste juures suuri mulksuvaid klaaspudeleid. Needsamad pudelid on alles, paljudel juhtudel ka teadmised ja töövõtted. Vahel on see väga tore tunne, et oled ja teed  midagi täpselt nagu su vanaisa või isa teinud on.  Tihtipeale on ikka veel alles ka needsamad õunaaiad ja sõstrapõõsad, millest need vanad veinid tehti.

Siit jõuame kohe teise põhjuseni veiniteoks – kuhugi tuleks ju need ülejäävad viljad ja marjad panna, kui kõik moosid ja kompotid valmis on.

Kodune veinitegu võimaldab ühekorraga päris suure hulga marju, mis muidu võibolla hoopis raisku läheksid, mõttekamalt ära kasutada.

Kolmandaks põhjuseks võiks olla ise tegemise rõõm. Meil on poodides ka tohutu valik leibasid, ometi pole vist hetkel peret, kus pereema poleks viimase paari aasta jooksul vähemalt ühe korra ise leiba teinud. Koduveiniga täpselt sama lugu – ise tehtud, hästi tehtud.

Ise tegemisel on ka nüansid. On neid veinisõpru, kes teevad meelsasati nö vana kooli ülimagusat marjaveini. Ja on neid, kes püüavad oma marjaveini võimalikult viinamarja-veini meenutavaks kääritada. Hea veini tegemine on mõnes mõttes müsteerium – kuidas marjad küpsevad, kuidas nad veiniks ette valmistatakse, kui pikalt käib käärimine ja mis sellest lõpuks välja tuleb. Veiniarmastaja üks suuremaid naudinguid on olla ise osaline selles müsteeriumis.

Eks iga suur veinisõber unistab sellest, et tal võiks olla päris oma veinikelder, kus uhkelt riiulite vahel jalutades loetleda õnnestunud aastakäike ja demonstreerida veinikeldri pärleid. Paraku vaid vähestel meist on see võimalik – pole ruumi ega/või rahalisi vahendeid.

Siit jõuame järgmise põhjuseni – ise veini tehes tuleb see lõppkokkuvõttes päris odavalt kätte. Kui alustada veinitegu päris nullist, soetada käärimisnõud, mulksutajad, kurnamissifoonid, korgid, pärmid, suhkrud, aga marjad on omast käest võtta, siis tuleb üks liiter 15 krooni ringis. Aga kui vajalik varustus juba olemas ja vaja oleks soetada vaid suhkurt ja veinipärmi, saab julgelt 10 krooniga liitri kohta  või isegi alla selle hakkama.

Eks ta on maitse asi, aga ma pigem joon oma tehtud head 10-kroonist  marjaveini kui meie poest soetatud  30-kroonist viinamarja-veini, mis on kokku valatud Bacchus–teab-millest.

Teadmine, millest su joogipoolis tehtud on, viib meid veel ühe hea põhjuseni ise jooki kääritada: sa saad oma veini teha täpselt nii öko kui vähegi võimalik. Ei mingeid lisaaineid, ei mingeid sulfiteid, mis järgmisel hommikul pea valutama panevad. Kuigi loomulikult, liiga palju veini, ka kodust ökoveini, võib pea valutama panna ikkagi.

Ja last but not least põhjus ise veini teha on näiteks ka käimasolev Maalehe ja Veinivilla suur koduveinikonkurss, mis kannab endas edasi aastaid Haapsalus peetud koduveinivõistluse parimaid traditsioone.

Konkursi finaal on alles järgmise aasta maikuus Türi Lillelaadal, nii et praegu veel jõuavad kõik, kel vähegi soovi, oma „käe veiniseks teha“.

Päike pudelisse!

PS Müügiks koduveini ei tehta, seni kehtiva seaduse järgi on see keelatud. Aga oma tarbeks teha ja sõpradega koos nautida  ei keela üksi määrus.

Artikkel ilmus virtuaalses veiniajakirjas Vine, kus on ka palju muud huvitavat lugeda. Vaata SIIT!

Koduveini tegemiseks saab abi Bauhofist

Nüüd saab praktiliselt kõik vajaliku koduveinide tegemiseks Tallinna Bauhofist Peterburi tee äärest. Otse kassade ligidal eraldi alusel leiab nii Veinivilla käärimisnõud, mulksutajad, sifoonid, korgid kui ka pärmid, käärimise peatajad, selitajad ja pärmikomplektid, kus kõik eelnimetatu juba sees on. Saada on ka väga hea hinnaga alustajate komplekte, kus kõik vajalik esmakordsele veinitegijale olemas. Küsige ka mujalt Bauhofi poodidest!

Uskumatu, millest saab koduveini teha!

Hea meister teeb veini ükskõik millest, kasvõi kurgist ja kõrvitsast. Rohkem oleme siiski harjunud marjadest ja puuviljadest tehtud koduveinide maitsega. Mis siis sobib ja mis mitte?

Veini tooraine valik ja ettevalmistamine on väga oluline osa veini valmistamist. Hea koduveini saab ainult kvaliteetsetest toorainest. Marjad, mis on hakanud juba vaikselt riknema, rikuvad ära ka veini maitse. Kõik mädanenud puuviljad ja marjad tuleb alati eemaldada. Välismaised viljad — apelsinid, mandariinid, sidrunid jne — tuleb koorida ja kodumaisedki võiks loputada sooja veega.
Puuviljad võib kas viilutada või neist mahla välja pressida.

• Pihlakad sobivad peaaegu kõikide veinide ja segude sisse. Parema tulemuse saab, kui kasutada külma võetud marju — ei pea just esimeste külmadeni ootama, võib korra sügavkülmikust läbi lasta. Pihlakates on palju pektiini, eriti juhul, kui need ei ole täiesti küpsed, see soodustab veini hilisemat selginemist.

• Mustikad annavad värvi ja sobivad hästi segudesse. Mustikas sisaldab mõnevõrra bensoehapet, mis toimib loodusliku säilitusainena. Seetõttu võib puhtalt ainult mustikast tehtud veini olla raske käärima ajada.

• Sinikas sobib hästi veini tegemiseks, kuigi ta ise on veidi värvitu ja vesine.

• Sõstrad. Punane sõstar on koduveinitegijate üks lemmikuid. Must ja valge sõstar on suurepärased veinimarjad. Mustsõstart sobib segada teiste marjadega, kuid ka üksi kääritades saab suurepäraseid maitseid. Valgest sõstrast tehtud kuiva veini peetakse maitse poolest kõige lähemaks valgele viinamarjaveinile ja on seepärast väga kõrges hinnas tõsiste veinitegijate seas.

• Karusmarjad, nii valged kui punased on suurepärased marjad valge veini ja ja dessertveini tegemiseks ja segamiseks teiste marjadega.

• Õunad on koduveinitegijate klassika. Paremini sobivad hapumad sügis- ja talveõunad, mis on ühtlasi ka mahlasemad. Hea vein tuleb ainult õunast, kuid ka segades teiste marjadega.

• Pirn on veinitegemiseks keskmiselt hea, sellest on raske iseloomulikku maitset kätte saada. Hapudest pirnidest tasub proovida vahuveini ja valget veini.

• Ploomid sobivad ka üksinda veiniteoks, kuid lõpptulemus on parem, kui ka teisi tooraineid on mängus. Kivid tuleb eemaldada enne kasutamist ja ploomid katki pressida, või eemaldada kogu marjamass koos kividega pärast mõnepäevast meskis seismist . Ploomivein käib kiiresti lõpuni, kuid kipub sogaseks jääma ka pärast pikka selitamist.

• Arooniad on suurepärane punase veini tooraine. Traditsiooniliselt segatakse arooniat õunaveinisse parema värvi saamiseks, kuid väga maitsva kuiva veini saab ka arooniast üksi. Eri allikad soovitavad ka arooniat külmutada enne kasutamist.

• Rabarber on väga hea koduveini tooraine, kasutatakse ainult varsi. Varsi võib koorida, välja arvatud juhul, kui soovitakse roosakama tooniga veini. Pigem kasutatakse varasuvist rabarberit, vanem rabarber võib anda veinile kibeda maitse. Rabarberis on oblikhapet, mida saab neutraliseerida, lisades veinilupja.

• Kirss sobib hästi madeira ja portveini tüüpi koduveinide toormaterjaliks. Mustad ja hapukirsid on paremad, sest murelites ei ole piisavalt hapet. Kirsid pestakse ja kivid eemaldatakse või kallatakse ära koos kogu marjaseguga pärast mõnepäevast meskis seismist.

• Kibuvitsamarju kogutakse küpsena, isegi veidi üleküpsenuna. Kibuvitsamarju kasutatakse ka kuivatatult teistes veinisegudes. Karvaste seemnetega südamik kraabitakse puhastades välja.

• Astelpaju võib kasutada värskelt kui külmavõetult. Astelpajust veini tehes peab arvestama astelpajuõliga, mis veini väljanägemist kõvasti rikub, seepärast on seda veini parem filtreerida.

• Vaarikas on parim segudes (ainult vaarikas võib anda terava või „vananenud“ maitse).

• Maasikas on väga hea ka üksinda, kuid näiteks rabarber sobib sellega suurepäraselt. Marjad peavad olema küpsed, neid ei pesta eelnevalt, vaid riknenud marjad korjatakse seest välja. Rohelisi „sabasid“ võib enne ära noppida, kuid kui on plaanis niikuinii marjad pärast mõnepäevasat meskis seismist välja kurnata, siis pole mõtet. Kui tahetakse marju hoida veinis kogu käärimise aja, siis peaks rohelised nupsud ära korjama, et mõrkjat maitset juurde ei tuleks.

• Pohl sisaldab bensoehapet, mis püüab käärimist takistada, mistõttu liiga palju pohli segudes ei tarvitata. Pohlad lisatakse mitmes osas — umbes 1/3 kaupa, kui teistest marjadest, näiteks mustikast tehtud vein juba käärima on hakanud.

• Jõhvikad korjatakse hilissügisel või varakevadel (külmutatult). Need sisaldavad samuti bensoehapet, kuid üksi jõhvikast kannatab veini teha küll.

• Rosinad sobivad eriti liköörveinide tegemiseks. Rosinaid võib lisada paar peotäit ka kõikide teiste veinide sisse, sest nad soodustavad käärimist.

• Mahl iseenesest on hea veini tooraine, kuid see ei tohi sisaldada säilitusaineid.

• Apelsinid ja muud tsitrusviljad sobivad viilutatuna maitsestama teisi veine.

• Kõrvitsat on parem segada õunaveiniga. Sobib valge veini valmistamiseks.

• Melonist saab valget veini ja sobib ka teiste segude sisse.

• Kreek sobib magusate dessertveinide ning valgete ja punaste lauaveinide valmistamiseks. Kividega sama jutt kui ploomide ja kirsside korralgi.

• Võilille kollased kroonlehed ja leedriõied sobivad hästi koduveini valmistamiseks, samuti näiteks saialille kroonlehed. Proovige ka eri lilledega või ürtidega ja vürtsidega  — roosi kroonlehtedega, hariliku angervaksa õitega, sidrunmelissiga, kaneelikoorega maitseid lisada.

// // Kui kellelgi on isu katsetada, siis veini on tehtud ka porgandist (eelnevalt tuleb mahlaks pressida), tomatist, baklažaanist, nurmenukust. Andke teada, millest tehtud koduveini olete veel kohanud!

Artikkel esimest korda avaldatud Delfi Naistekas 23.juulil 2010 . Vaata, kuidas seal kommenteeriti!