Ühest küljest on veinikoolitus sama asi nagu mistahes muu koolitus – üks räägib ja õpetab, teised kuulavad ja õpivad. Samas ei saa ära unustada, et tegemist on siiski alkoholiga ja see annab koolituse käigus toimuvale suhtlusele juurde mõned lisanüansid. Veinikoolitusel ei pruugi kehtida paljud tavakoolituse tõekspidamised. Vahet tuleb ka teha, kas koolitus on mõeldud tõsiselt millegi õppimiseks või vaba aja veetmiseks, millegi tähistamiseks. Viimast varianti nimetan ma enda jaoks täiskasvanute üritusel Pipi mängimiseks.
Hea on õpetada neid, kes midagi ei tea?
Teen Veinivillas kahte moodi veinikoolitusi – ühel koolitusel õpetan ise koduveini tegema ja teisel räägime üldisi veinitarkusi, marja- ja viinamarjaveinide iseärasusi, serveerimist jne. Kõige igavamad mulle endale on olnud need kuulajad, kes pole iialgi veini teinud või kellele lihtsalt vein ei maitse (või näiteks maitseb ainult magus vein, aga koolitusel on kuivad veinid, või vastupidi). Esimesel puhul kuulatakse vaikides kogu jutt ära, võetakse teadmiseks ja minnakse laiali. Palju ägedamaks läheb aga koolitusõhtu siis, kui publiku hulgas on neid, kes on ise paar korda veini teinud, ebaõnnestunud või mõne töövõtte valesti teinud. Siis oskavad nad küsida, probleeme tõstatada, hoopis uutest, esialgse programmi välistest asjadest rääkida. Nii on ka koolitajal endal huvitav.
Natuke keerulisem on lugu siis, kui inimene on miskipärast enda jaoks valele koolitusele sattunud, näiteks on talle sünnipäevaks kingitud koolituse vautšer või satuti koos kollektiiviga veiniõhtule ja ära ei sobinud öelda. Vein on teadupoolest maitse asi ja selle üle ei vaielda. Kui aga paadunud dreameri-sõber kallab demonstratiivselt pärast esimest lonksu kõik pakutud kuivad veinid kõrge sorinaga ära, kirtsutab nina ja teatab valjuhäälselt, et NO SEE nüüd küll juua ei kõlba, siis tuleb koolitajal kahtlemata reageerida. Lubada, et magusamad veini tulevad hiljem (kui on, mida lubada) või selgitada, kuidas tehakse erinevad väärisdessertveine võrreldes odavate magustatud veinidega, et juhtida pahutseja vaikselt parema maitse poole.
Jutukõmin auditooriumis
Tavaliselt tähendab kerkiv sumin koolitusruumis seda, et publikut väga ei huvita, mida ees räägitakse, ja tegeletakse oma asjadega. Veinikoolitusel on teistmoodi.
Veinist ainult teoreetilises plaanis rääkida ei ole väga mõtet, ikka maitsma peab. Inimene, kes niisama oma huvist, mitte professionaalsest vajadusest või sunnist tuleb veinijuttu kuulama, ei raatsi enamasti veini välja sülitada, vaid pigem neelab selle alla.
Nii ma teangi juba, et hiljemalt viienda veini juures läheb jutukõmin suuremaks ja pärast seitsmendat pean ma juba päris kõvasti häält pingutama, et koolitatavatest üle kosta. Aga ma tean, et juttu ei räägita mitte sellepärast, et neid ei huvitaks, mida ma saali ees seletan, vaid otse vastupidi – kõiki huvitab ja kõik tahavad kaasa rääkida.
Kuraasikad tüübid tahavad kanget
Ikka leidub koolitatavate hulgas keegi, kes tahab, et räägitaks millestki hoopis muust kui sellest,millest räägitakse. Veinikoolitusel (eriti kui on kuhugi kollektiivi kutsutud) nõuab ikka mõni julgust võtnud mehepoeg, et mis k…di vein, läbi torude tuleb kõik lasta. Siis küsin ma hästi rahulikult, mida ta destilleerimisest üldse teab, millisel temperatuuril eralduvad puskariõlid, kas naabrimees Juku ikka „pea“ ja „saba“ maha lõikab, ja kuidas vältida metanooli joomist. Tavaliselt need lärmajad ei tea kange alkoholi destilleerimisest rohkem kui väljendit „torudest läbi laskma“ ja erialaste küsimuste esitamine rahustab nad maha. Kui ma olen tõestanud, et võin nõutud teemal hiljem pädevalt rääkida, kui huvi on, kuulavad nad rahulikult edasi ka seda, milleks koolitaja algselt kutsutud sai.
Pane publik ise rääkima
Hea soovitus on koolitusel saada publik osaliseks, et nad ise räägiksid. Raamatupidajate seminaril on suhteliselt lihtne saada osalejad rääkima mõnel raamatupidamislikul teemal. Leivaküpsetuskoolitusel pole samuti väga keeruline panna osalejad hindama ahjust välja võetud leiva maitset – hapukas, magus, mõnusalt krõpsuvate seemnetega. Panna mitte-asjatundjad rääkima veini maitsest on aga hoopis teine tera, isegi sommeljeekooli õppurid ei saa algul veini kirjeldades sõnagi suust. Hirmsasti kardetakse eksida, sest levinud on arvamus, et veinist peab rääkima hästi keeruliselt – „värske sõnnik, natuke märga loomanahka, mõru šokolaad ja suitsused noodid“.
Ja päris igakord ei pruugigi saada kuulajaid veini kirjeldama, koolitaja peab enamasti selle töö ise ära tegema. Küll aga võivad kuulajad rääkida lihtsamatel teemadel nagu kuidas nemad poes veini valivad või millised on olnud nende senised kokkupuuted koduveiniga. Korduvalt olen kuulnud, kuidas inimene alustab oma küsimust lausega: Ma olen ilmselt väga rumal ja harimatu, sest mulle meeldivad magusad veinid, aga… Oleks tõeline apsakas seepeale rääkijaga nõus olla, et olete jah rumal ja halva maitsega. Pigem võib siis seletada hoopis, missuguseid erinevaid dessertveine maailma olemas on ja miks mõni on kallim ja teine odavam pudel. Keegi ei tohiks tunda, et ta ongi rumal, halva maitsega ega oska küsitud teemal sõna võtta.
Praktilised oskused ja reaalne kasu
Igasugune koolitusmaterjal kinnistub paremini, kui inimene saab kaasa mingeid reaalselt kasutatavaid praktilisi näpunäiteid. Ja siinkohal ei erine veinikoolitus ühestki teisest koolitusest. Viimase ajal koolitustel olen huviga jälginud, kuidas inimesed reageerivad, kui panna nad üht ja sama veini jooma plasttopsist ja tulbikujulisest veinipokaalist. Rõõm avastusest, kuidas plasttopsist pole tunda ei lõhna ega maitset, aga pokaalis tundub justkui hoopis teine vein olevat, on tavaliselt tohutu. Enamasti järgnevad lubadused kodus kogu oma klaasipark välja vahetada, ja nagu ma olen kuulnud, nii tihtipeale ka tehakse.
Vastavalt kuulajaskonnale tuleb veinikoolitajal olla kas meelelahutuslik Pipi täiskasvanutele või veinikultuuri edasiandja ja teadmiste jagaja. Kuna aga tegemist on siiski alkoholiga, on enamasti koolituse lõpuks kõik osalejad kõrgendatud meeleolus ja kulunud tundidega väga rahul. Tegelikult on veinikoolitusi väga tore teha. Isegi kui koolitatavad kipuvad pärast kallistama ja teatavad, kuiväga ma nende täditütart meenutan. Või eriti just sellepärast.
Artikkel ilmunud augustis 2015 Äripäeva kommunikatsiooniajakirjas Kaja.
Koduvein 