Tänavu on olnud väga eriskummaline suvi, marjad ja puuviljad pole valminud sel ajal, kui tavaliselt. Oktoobri algul alles hakkasid talveõunad oma valmivat nägu näitama – mullu samal ajal mul õunaveinid juba mulksusid. See-eest oli tänavu väga hea kirsi-, ploomi-, kreegi- ja alõtša-aasta ning ma ootan juba suure huviga, kas kevadel hindama hakates saab teha eraldi luuviljaliste klassi või mitte.
Pihlakaid ei olnud vähemalt Põhja-Eestis pea ühtegi erinevalt mullusest, kus kõik metsatukad veretasid neist ja eelvoorudeks tuli teha pihlakaveinidele eraldi võistlusklass. Sõstraveine ennustan konkursile suuremal hulgal, samuti kui vaarika- ja põldmarja-veine. Rabarberiveine on küll alati korralikul hulgal osalenud, kuid tänavused veinid ei taha kuuldavasti paljudel hästi selgeks minna. Sama lugu oli 2013.aastal, kui varakevadel rabarberi kasvuajal sadas palju vihma. Mõnel puhul aitas toona topeltportsu selitajate lisamine.
Uued salanipid veini selitamiseks
Kui ikka ei aita, siis räägin ühe kontrollitud salarelva: Kõik järgnev kehtib 25 liitri veini selitamise puhul. Osta pool kilo banaane ja lase toas üliküpseks seista, nii et koorel juba pruunid plekid peal on. Koori, tükelda banaanid, kalla üle vähese veega, nii et nad vaevu kaetud on, ja siis keeda tasasel tulel 20-30 minutit. Lase maha jahtuda. Kurna kogu vedelik välja, pigista banaanimassi näiteks sõelal või kurnamiskotis, et võimalikult palju vedelikku välja saaks. Tekkinud kuiv mass viska ära või pane koogitaigna sisse, oma asi. Aga kättesaadud hall, pehmelt öeldes inetu väljanägemisega lödi kalla jahtunud peast oma häguse veini sisse. Ime peaks sündima 3-4 päeva jooksul ja vein tulema selge ja sillerdav.
Ma ise lugesin seda nippi ühe inglise koduveiniguru raamatust, kes mainis, et tal pole õrna aimugi, miks see nipp töötab, aga see töötab. Ma võin ise sedasama kinnitada ja ka koduveiniklubi liikmetest ja Veinivilla klientidest on paljud seda viimase abinõuna proovinud ning veinid selgeks saanud. Ainus mees, kes kurtis, et ei õnnestunud, oli see, kes võttis korraga liiga palju banaane, mitte pool kilo, nagu retsept ette näeb.
Väldime tüüpilisi veini vigu
Meie konkursiveinid on seni aasta-aastalt ainult paremaks läinud. Selliseid ühtseid valdavaid vigu – oksüdatsioon, mittetäielik käärimine, lõpetamata käärimine, äädikas – on üha vähem ja vähem. Kahtlemata teeb see heameelt. Teisalt on mind jahmatanud nii mõnegi osaleja nördinud nõudmine: No öelge siis ometi, missuguse veini ma pean tegema, et žüriile meeldida?
Mina olen seni ikka püsinud (eksi)arvamusel, et veini tehakse enda jaoks, oma pere, oma sõprade jaoks, mitte mingi saladusliku žürii jaoks, kellel „niikuinii on omad lemmikud kogu aeg ja lihtne inimene ei pääsegi löögile“ (tsitaat pettunud osalejalt). Alati on finaaliveinide hulgas olnud küll kogenud tegijaid, kuid siiski ka täiesti esmakordseid üritajaid, kes isegi auhinnalisi kohti saavad.
Kui te, armsad veinimeistrid, oma tänavusi veine viimistlete, siis ärgu olgu teil silme ees auhinnasadu ja kõrged punktisummad, artiklid Maalehes ja fotokaamerate välgatused, vaid ikka pigem maitsev rüübe, rahuolevate nägudega sõbrad ja mõnus kindlustunne: Vat seda oskan ma küll hästi teha! Kui need on olemas, küll siis tuleb ka kõik eelpool loetletu.
Ootan juba kannatamatult uue konkursi pudelite sadu! Siiski ei alga see veel enne tuleva aasta märtsikuud, mil veinid kokku kogutakse. Seniks aga – äädikas pudelisse!
Koduvein 