Koduveinikonkursi veinide kogumine algab nüüd!

Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkursi 2012 veinide kogumine algab nüüd ja kestab kuni 22.märtsini (viimane saatmise kuupäev).
Tingimused:
1. Pudeli minimaalne suurus 0,5 l
2. Pudelile peab olema kas kirjutatud või kleebitud olulised andmed:
2.1. Valmistamise aasta
2.2. Veini nimi. Vein võib olla nimetatud sarja nimega (a la Veinivilla, Patukoti peaparandus, Kuldne Kuma), kuid see pole kohustuslik. Kohustuslik on märkida tooraine. Võimalusel märkida ka veini kangus.
2.3. Veini kategooria, milles vein autori arvates võistlema peab: valge kuiv, valge poolkuiv, valge dessert, punane kuiv, punane poolkuiv, punane dessert, vahuvein
2.4. Pudelid peaksid olema pakitud pappkasti. Ühes kastis võib olla mitu sama valmistaja veini.
2.5. Iga erineva veini (mitte iga pudeli) kohta peab kastis leiduma eraldi ümbrik, mis sisaldab täpsemat informatsiooni veini enda ja veini valmistaja kohta (nimi, aadress, meiliaadress, telefoni number). Ümbrikul peab olema sama veini nimi, mis pudelil.
3. Iga esitatavat veini peab olema 3 pudelit – üks eelvooru ja üks finaali jaoks ning üks juhuks, kui eelmistega midagi peaks juhtuma.

Eelvooru saavad kõik veinid ja teostatakse pimedegustatsioon vastavalt veinipudelil leiduvale infole. Eeldegustatsiooni käigus veini teise rühma ümber ei tõsteta (aga žüriil on erandkorras selline õigus siiski olemas). Eelvoorud toimuvad aprillikuu jooksul ning hindajateks on nii veiniasjatundjaid kui mitteprofessionaale.
Eelvooru žürii valib välja finaali veinid, iga finalist saab sellekohase teate oma kontaktaadressile ning finalistidest antakse ka Maalehe kaudu teada. Koduveinikonkursi finaal toimub 9.juunil Haapsalu veinipäevadel Kuursaalis.
Kuidas saata?
Pappkasti pakitud pudelid saata postiga aadressile:
OÜ Veinivilla, nõudmiseni
Nõmme postkontor
Jaama 18
Tallinn 11601
Postkontoris pakki üle andes palun märkida, et tegu on pudelitega ja kergesti puruneva kaubaga.
Veinid võib ka ise kohale tuua Tallinna Veinivilla lattu Luite 19a, kuid ainult eelnevalt ette helistades telefonil 50 87222.
Auhinnad on välja pannud Sommeljeede Assotsiatsioon, suhkrufirma Dansukker, trükikoda Dwalin OÜ, Viinitalo Melkko OY, Maaleht ja Veinivilla. Auhindu võib tulla juurde vastavalt toetajate leidmisele.

Lisa kommentaar

Rubriigid: Uncategorized

Kuidas päästa väga haput veini? Nipid edasijõudnutele

Kui vein on tulnud välja väga hapu, siis lihtsaim päästerõngas selle vea parandamiseks on suhkru lisamine. Samas muudab see paraku veini kohe ka magusamaks, mis ei pruugi olla parajasti veinimeistri eesmärk. On olemas ka teisi tehnikaid, mis liigset happesust vähendavad. Tegemist ei ole küll keeruliste protsessidega, kuid nende õigesti läbiviimine ja lõpetamine nõuavad siiski teatavat kogemust, seega päris oma elu esimest veini tegijatele ei tihkaks järgnevaid trikke soovitada.

Jutt käib nimelt malolaktilisest fermentatsioonist (MLF) ehk piimhappe kääritamisest. Alustame sellest, et kõigis veinides, nii viinamarjaveinides kui marja- ja puuviljaveinides leidub palju erinevaid happeid, nende seas õunhapet, sidrunhapet, viinhapet, äädikhapet jne. Kui õunhapet on väga palju, tundubki vein maitstes teravalt hapu ega ole maitsemeeltele väga meeldiv. Selle parandamiseks viiakse läbi „operatsioon“, mille käigus õunhape muundub piimhappeks – palju pehmemaks ja suule meeldivamaks happeks. Samas peab veinimeister selle otsuse tegemiseks olema küllalt kogenud, et lihtsalt happelist veini mitte segamini ajada äädikaks käärinud veiniga. Äädikat ei päästa enam ka MLF.

Viinamarjaveinide puhul kasutatakse MLFi küllaltki sageli, peamiselt punaste veinide mahendamiseks, vahel ka valitud täidlasemate valgete veinide, näiteks Chardonnay puhul. Kindlasti ei kasutata MLFi nende veinide puhul, mis peavadki olema erksa ja teravama happega, nagu näiteks Riesling, Sauvignon Blanc. Et meil Eestis puuvilja- ja marjaveinidel oma kvaliteedistandardeid ei ole, siis pole olemas ka reegleid, milliste veinide puhul seda kasutada. Samas kujutan ette, et rabarberivein seda kindlasti ei vaja, aga õunaga võib olla nii ja naa, olenevalt sordist. Mustsõstra, arooniaveini ja ka näiteks paradiisiõunaveini puhul on see aga andnud vägagi toredaid tulemusi.

Mis on MLF?

Viinamarjaveinide tegijate hulgas on üle maailma erinevaid koolkondi selles osas, millal MLFi alustada – kas kohe koos esimese ehk alkohoolse käärimisega, selle keskel või pärast esimest käärimist. Enim paistab olevas siiski viimase variandi pooldajaid. Niisiis käärib vein kõigepealt rahulikult lõpuni – pärm töötleb kogu olemasoleva suhkru ümber alkoholiks. Kui käärimine vaibub, ei tohi seda käärimise peatajatega lõpetada. Veini võib põhjasademe pealt ümber valada ning seejärel lisada spetsiaalset malolaktilist kultuuri (saadaval veebipoodides). Seda müüakse nii vedelikuna kui pulbrilisel kujul, kuid nii või teisiti tahab see säilitamist külmkapis. Vastavalt pakendil olevalt õpetusele tuleb kultuur siis  veinisse lahustada või raputada ning mõne aja pärast algab uus käärimine.

See on tunduvalt rahumeelsem ja vaiksemalt kulgev käärimine kui too esialgne, mil mullitamine käis väga hoogsalt. Vahel võib isegi tunduda, et mingit käärimist tünnis ei toimugi, kuid hoolikamal vaatlemisel on siiski veini pinnal väikest elutegevust märgata. Edasi järgnebki kõige keerulisem moment – millal MLF käärimine ära lõpetada. Kui lasta veinil liiga pikalt käärida, võite saada tünnitäie täiesti lamedat pehmet veini, mis ei ole ju samuti eesmärgiks olnud. Kui lasta käärida liiga vähe, ei jõua õunahape piimhappeks käärida. Õige momendi leidmine ongi veinimeistri oskuste küsimus. MLF võib kesta mõnest nädalast kuni mõne kuuni, olenevalt veini kogusest. Kindlasti oleks soovitatav lõpetamiseks kasutada spetsiaalseid käärimise peatajaid.

Et aru saada, kas ja  kuidas veini maitse MLFi ajal muutub, võiks eraldi pudelisse lasta veini enne teise käärimise algust, siis on, millega „uue“ veini maitset võrrelda.

Samas, kindlustamaks seda, et teil poleks lõpuks mitukümmend liitrit maitsetult lagedaks kääritatud veini, võib üleüldse pool veini eraldi villida,  ainult teisele poolele MLFi teha ning lõpuks kahte veini omavahel segada – ka see on väga levinud ja lubatud võte. Pealegi saab niimoodi maitset paremini timmida kui iga päev peale passides, millal ometi käärimise seisma peaks panema.

Mida MLF annab?

Malolaktilise käärimise abil paraneb veini maitse, muutudes teravalt happelisest pehmeks ja sametiseks. See teeb ka veini selitamise tunduvalt kergemaks – vein vajub enamasti ise selgeks ilma erivahenditeta. Kõvasti paranevad veini aroomid,  juurde tuleb magusaid lõhnu -  vanillisust, iiriskommi ehk toffee lõhnu, võisust, täidlust.

Osta MLF siit!

Julget katsetamist!

Lisa kommentaar

Rubriigid: koduvein, veinipärm, mulksutaja, õlleankur

Miks mu vein äädikaks läks?

Iga veinimeistri üks suuremaid hirme on see, et vein muutub käärimisel äädikaks. Mida teha, et nii ei juhtuks, välja arvatud muidugi juhul, kui äädikategu ongi omaette eesmärk?

Selleks peab mõistma, mis täpselt veini käärimisnõus toimub. Oma elutegevuse käigus pärmibakterid söövad suhkrut ning toodavad sellest süsihappegaasi ja alkoholi. Äädikat omakorda toodavad äädikhappebakterid, kes arenevad ja paljunevad alkohoolses vedelikus, näiteks koduveinis.

Enamlevinud äädikhappebakterid on perekonnast Acetobacter ning nagu pärmiosakesi leidub kõikjal looduses, nii leidub ka äädikahappebaktereid puuviljadel, marjadel, õhus ning neid levitavad ka veinitegijale nii tuttavad äädikakärbsed. Äädikhappeline käärimine võib alata seega täiesti iseenesest, kui vaid tingimused selleks sobivad on.

Eelkõige vajavad bakterid õhku – õhuhapniku olemasolul oksüdeerivad äädikhappebakterid erinevaid alkohole orgaanilisteks hapeteks. Nii et kõige kindlam viis oma vein äädikaks ajada on lasta sellel liiga palju õhuga kokku puutuda.

Tegelikult leidub  äädikhapet absoluutselt igas veinis, nagu ka näiteks õunhapet, piimhapet, sidrunhapet jne; see tekib pärmi elutegevuse käigus. Küsimus on vaid selles, kuipalju äädikhapet – liigne kogus ongi see, mis meie maitsemeeltele ebameeldiv tundub.

Kuidas äädikat ära tunda?

Kuidas ära tunda, et vein on „äädikas“? Lihtne vastus – kõigepealt  see lihtsalt kargab teile ninna: terav, lausa „hammustav“ ja ninatorkiv lõhn ning teravalt hapu maitse. Algajad veinitegijad kipuvad sellist maitset segi ajama täiesti kuiva veiniga. Äädikhape on lenduv hape ja kui seda on väga vähe, siis jooja ei tunnegi seda eriti. Äädikatundlikkus on inimeseti erinev, kuid tavaliselt on ära tuntav kogus 600 mg/l.

Vein võib äädikaks muutuda nii käärimise jooksul kui ka pärast seda. Mida teha, et oma veini selle eest kaitsta? Korraliku tehnoloogiaga eelkõige.

  • Vein peab olema piisavalt happeline, sest kergemini riknevad madala happesusega veinid. Mõõda üle oma veini happesus ja vajadusel lisa kas sidrunhapet, sidrunit/apelsini, hapumat õuna/rabarberi/sõstramahla, ebaküdooniat vms.
  • Äädikhappebakteritele sobib paremini lahja alkohol. Kui oled suhkrut virdele lisanud liiga vähe ja veinil on kangust vaid kuni 7-8%, on samuti riknemine vägagi tõenäoline.
  • Ära kõhkle kasutamast käärimise peatajat veinide lõpetamisel – kaaliumdisulfiid ja kaaliumsorbaat stabiliseerivad veini ning riknemine on vähem tõenäoline.
  • Kaitse veini õhuga kokkupuutumise eest – ära hoia kaua lahtiselt; käärimisnõu olgu veini peaaegu ääreni täis, et veini ja kaane/korgi vahel liialt palju õhku ei oleks; pudeldamisel lase samuti veini vähemalt poole pudelikaela jagu; ja last but no least – korgi korralikult, uuete ja sobivas mõõdus korkidega, kata korgid kas spetsiaalsete kapslitega või sulatatud küünlavahaga, sama tee ka siis, kui kasutad keeratavaid korke.

Kui aga avad veinitünni ja avastad, et äädikalõhn lööb ninna, siis tea, et päästa pole enam midagi. Veinina sellest enam asja ei saa ja pisarad kurgus, tuleb tünnitäis maha kallata. Aga võib ka proovida tünnitäit äädikaks kääritada. Kui vein on alles nõrgalt äädikane, võib selles kohe marineerida näiteks liha.

Selleks aga, et välja tuleks korralik õuna/vaarika/vms äädikas, võta käärimisnõul kaas maha, kata nõu marliga, et igasugu ringilendajad sisse ei pääseks ning jäta lahtiselt pimedas veel kuuks kuni paariks toatemperatuuril seisma. Oluline on võimalikult lai virde kokkupuutepind õhuga, nii et laia suuga anumad on sobivamad. Nädala kuni paari jooksul tekib vedeliku pinnale kiht või kile, mis meenutab tuntud teeseent – need ongi äädikabakterid, kes alkoholi parajasti äädikaks muudavad. Paari kuu pärast kurna äädikas pudelitesse ja sulge korralikult. Veel paari kuu pärast, laagerdudes muutub äädikas pehmemaks ja maitselt meeldivamaks ning siis saab sellega maitsestada salateid, marineerida vms.

Paraku aga äädikakonkurssi veel välja kuulutatud pole ning seega me Maalehe ja Veinvilla koduveinikonkursile äädikat ka ei oota, vaid ikka kvaliteetseid ja korralike ise tehtud veine. Kui tahad koduveinikonkursiga rohkem kursis olla, saada oma kiri aadressile info@veinivilla.ee märgusõnaga Konkurss.

2 kommentaari

Rubriigid: Koduveinikonkurss

Mida saab teha omatehtud veiniga?

Kass ümber palava veini

Sel aastal on koduveini tegemine iseäranis hoogne. Paljud, kes varem vaid mäletasid, et vanaisal nurgas miski mulksus, pressivad tänavu ise mahla ja teevad hoolsasti veini, et ise rüübata ja sõpradelegi pakkuda.  Oma veinidega saab ka näiteks Eesti Koduveini Klubisse tulla või osaleda Maalehe koduveini konkursil.  Midagi muud sellega paraku teha ei saagi – müüa koduveini ei või, seadus keelab.

Müüa ei saa

Praegu kehtivate seaduste järgi on koduveini müük enam kui keeruline, kui keegi just ei taha suurtootjaks hakata ja käituda siis juba suurte alkoholitootjate reeglite järgi ja mängida suurte rahadega.  Väiketegijatel lubab seadus koduveini teha ja müüa ainult juhul, kui tootja on turismitalunik, ja ka sel juhul tohib ta oma kraami müüa ainult sealsamas oma talus. Nii et paraku kõik ubinapäevad ja õunalaadad, kuhu oodatakse koduseid õunaveine, peavad seni veel pettuma.

Praegu ütleb  Alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seadus järgmist:

§ 35. Aktsiisilaopidamise eritingimused

(1)    Käesoleva seaduse § 34 lõike 1 punktides 1 ja 3 ning § 40 lõike 1 punktis 1 sätestatut ei kohaldata aktsiisilaopidajale, kes tegutseb väljaspool linna, alevit või alevikku majutus- ja toitlustusteenust osutava ettevõtjana turismiseaduse mõistes ja kelle tegevus vastab järgmistele tingimustele:
1) aktsiisikaupadest toodetakse ainult õlut ja kääritatud jooke;
2) õlut ja kääritatud jooke toodetakse kalendriaasta jooksul kokku kuni 4000 liitrit;
3) tootmine toimub majutus- ja toitlustusteenust osutava isiku ettevõtluseks kasutatavates ruumides, mis on selleks Maksu- ja Tolliameti poolt aktsepteeritud;
4) aktsiisilaos toodetud kääritatud jooki ja õlut müüakse ainult kohapeal tarbimiseks majutus- ja toitlustusteenust osutava ettevõtja tegevuskohas; /…./

Üks seda sätet muutev eelnõu on eelmisel aastal jäänud vajalike kooskõlastusteta ja seega vastu võtmata, praegu aga ringleb uuesti ametkondades kooskõlastusringil. Kuni sealt positiivseid uudiseid tulnud pole, tuleb leppida vana seadusega ja juua oma veinikest koos sõpradega.

Millega tegeleb Eesti Koduveini Klubi?

Et tõsta Eesti koduveini tegijate taset ja võimaldada huvilistel omavahel suhelda, üksteise veine maitsta ja vastastikku head nõu kuulda ja jagada, asutasin koos paljude veinisõpradega augusti keskel Eesti Koduveini Klubi.  Esimesel koosistumisel septembri algul leppisime kokku, et koos käime korra kuus, enamasti neljapäeva õhtuti. Igaüks toob kaasa mõne omatehtud veini ja natuke sobilikku näksimist oma veini kõrvale.  Esimesel õhtul võttiski igaüks kaasa selle, mille üle uhkust tundis – oli vahuveini ja õunaveini, kirsiveini ja võilille koos rabarberiga, ja selle korra kõige eksootilisem vein oli tehtud puhtast piparmündist.

Edaspidi proovime hakata tegema nö teemaõhtuid, kus kaasa tuleb võtta kindlast toorainest või vastava pealkirja alla sobiv vein. Näiteks järgmine kord, 13.oktoobril, on teema nimi „Punane ja must“.  Siia alla sobivad eelkõige muidugi punane ja must sõstar, aga ka mustikas/vaarikas ja kõikvõimalikud muud mustade ja punaste marjade kombinatsioonid. Edaspidi on tulemas kindlasti ka rabarberi, õuna, pihlaka, moosi, lilleveinide jne õhtud. Kui osalejal ei ole just „õiget“ veini kaasa võtta, ei saadeta siiski kedagi ukselt tagasi – selleks me ju koos käimegi, et üksteise pealt õppida.

Septembri alguse kohtumisel läks näiteks elavaks aruteluks, kust saada tühje pudeleid ja kuidas neid poesiltidest kõige lihtsamalt puhtaks küürida. Koduveini klubi tegemiste kohta leiab lähemat infot Facebookis, kus otsida Eesti Koduveini Klubi, või Veinivilla kodulehelt www.veinivilla.ee. Õhtutele on oodatud kõik huvilised, ainult enne tulekut oleks vaja eelmainitud aadresside kaudu eelregistreeruda.

Kui veini teha ei oska, siis aabits aitab!

Kes tahaks kangesti selle sügise trendi järgida ja ise veinitegu proovida, siis praegu pole veel hilja – talveõunad, astelpajud, pihlakad, paiguti veel ka aroonia sobivad kõik koduseks veiniks väga hästi. Täpsemaid nõuandeid ja õigeid töövõtteid, lugematuid retsepte ja serveerimisnippe  saab õppida näiteks hiljuti Maalehe kirjastuses välja antud Tiina Kuuleri „Koduveini aabitsast“.

Isegi kui alles praegu hakata veini tegema, võib veel jõuda osalema ka Maalehe koduveinikonkursile, mille veine hakkame kokku koguma alles tuleva aasta veebruarikuus. Kes tahab koduveinikonkursiga täpsemalt kursis olla, et mitte õiget veinide saatmise hetke maha magada, saatke kiri info@veinivilla.ee märgusõnaga Konkurss, ja te saate edaspidi kogu vajaliku info meilitsi.

Lisa kommentaar

Rubriigid: Koduveinikonkurss

Koduveinikonkurss tuleb jälle!

Maaleht ja Veinivilla kuulutavad välja uue koduveinikonkursi, mis lõpeb 2012. aastal. Kõik uued ja vanad veinimeistrid oma uute, vanade ja parajate koduveinidega on oodatud osalema ning väärt auhindu võitma!

Juba teist aastat korraldavad Maaleht ja Veinivilla üle-eestilise koduveinikonkursi. Esimesele saabus 74 võistlevat veini. Mainekatest veini­spetsialistidest koosnev žürii oli üllatunud nende kõrgest tasemest.

Ka tänavu hinnatakse veine eraldi klassides – kuivad, magusad, valged, punased, roosad, viinamarjaveinid. Esimest korda on konkursile oodatud ka kodusel teel tehtud vahuveinid.

Iga veini tuleb konkursile esitada kolm pudelit – üks eelvooru ja üks finaali tarbeks ning üks juhuks, kui eelmistega peaks midagi juhtuma.

Aga veinide esitamiseni on veel tubli pool aastat, koguma hakkame neid alles tuleva aasta veebruaris. Seni saab olemasolevaid veine korralikult säilitada või uusi ja paremaid teha. Vabalt võib ka juhtuda, et eelmisel korral esitatud ja finaali mitte pääsenud vein on vahepeal edasi arenenud ja tublisti paremaks läinud – kontrollige oma veinivarusid!

Eelvoorude hindamised toimuvad 2012. aasta aprillis ja finaal juunikuus, et anda veinidele pisut rohkem aega küpseda ja paremaks muutuda.

Mida tänavusel konkursil vältida ja mida paremini teha?

Žürii liige Arne Pajula paneb tegijatele südamele: kui ikka vein on äädikaks läinud, siis oleks parem see koju jätta! Veini äädikaks käärimine on viga, mille avastamisel ei hakka žürii veini rohkem hindamagi.

Teine levinud viga kodustel veini­tegijatel on veini oksüdeerumine. Vein on saanud kas tegemise või hilisema säilitamise käigus palju õhku ning maitse on muutnud ebameeldivaks, vanunuks ja koltunuks. Mõni peab oksüdeerunud maitset just iseloomulikuks ja koduveinile omaseks, kuid see on nn vana stiil. Modernsed veinid on siiski puhta ja selge maitsega.

Kurvastavalt sageli oli vein kannatada saanud ka viletsate korkide pärast – kasutatud oli kas nõrgalt suletud keeratavaid korke või korra juba kasutatud, auguga veinikorke. Kui kork laseb õhku läbi, hakkab vein oksüdeeruma ja maitse muutub – reeglina mitte paremuse poole.

Puhtalt ühest toorainest tehtud vein on hea, kaks-kolm eri toorainet võivad samuti üksteist täiendada ja muuta veini huvitavamaks. Paraku – nagu näitas kogemus 2011. a konkursilt – liiga paljude toorainete kokkukuhjamine ei anna häid tulemusi: ükski maitse ei pääse mõjule ning vein tuleb iseloomutu ja igav.

Samuti ootaks tulevased hindajad konkursile korralikult vormistatud veine – silt peal, sildil vähemalt veini nimi, veinimeistri nimi, valmistamise aasta ja võimaluse korral ka märkus, kas tegu on kuiva, poolmagusa või magusa veiniga.

Konkursi toetajate hulgas on juba tuttavad firmad – Dansukker oma suhkruga, mis veinimeistritele nii kallis kraam on, Soome suurim koduveinitarvikute firma Viinitalo Melkko OY, Eesti Sommeljeede Assotsiatsioon. Võitjatele tulevad rikkalikud au­hinnad, nii et osaleda tasub igal juhul!

Konkursi edasise arengu kohta hakkab infot saama Maalehe lisast Targu Talita ja Veinivilla kodulehelt www.veinivilla.ee, kuid kui soovite kindlalt olla kursis, millal veine koguma hakatakse, mis tingimusi veel esitatakse jne, saatke kiri info@veinivilla.ee märgusõnaga “Konkurss” ning saate kogu info e-posti teel.

Lisa kommentaar

Rubriigid: Koduveinikonkurss

Koduveini meistriklass 9.-10.juulil Rogosi mõisas

Võrumaa Kutsehariduskeskus koostöös UMA MEKIGA kutsub kõiki TURISMIETTEVÕTJAID, kellel huvi käsitöönduslikult valmistatud kääritatud veinijookide valmistamise vastu ja kasutamise vastu oma külaliste toitlustamisel, meistrite käe all õppima ja katsetama!

 Toimumisaeg: 09.07.2011 kell 12.00-18.00 Rogosi mõisas

Meistriklassi juhendab Veinivilla perenaine Tiina Kuuler.

 Eesmärk:
- KOHALIKE JOOKIDE (koduveini) valmistamine ja kasutamine toitlustamises;

- Ettevõtjate üksteiselt õppimine;

- Võrgustikupõhise koostöö ja rist-turunduse treening.

 9. juulil

12.00 – Räägime, millest kõigest saab koduveini teha (porgand, rabarber, võilillesiirup jne), kuidas erinevat toorainet veiniks ette valmistada, kuidas neist mahla kätte saada.

13.00 – Esitlus, metsik käärimine versus kultuurpärmiga käärimine. Mis täpselt toimub käärimise ajal veinis, kuidas käärimist lõpetada ja veini selitada.  Mida veel veinidesse lisatakse.

13.45 – Kerge eine

14.00 – Mõisaga tutvumine, mõisa veinikeldri külastus

15.00 – Esitlus, millega ja mida saab veinis mõõta – hüdromeetri kasutamine, suhkru hulga reguleerimine, ph määramine, veini kanguse määramine. Erinevate mõõdikute kasutamine. Muud vajalikud tarvikud veinitegemise juures.

15.45 – Paus

16.00 – Maalehe poolt just väljaantud Tiina Kuuleri raamatu “Koduveini aabits” esitlus

16.45 – Meistriklassis osalevate veinimeistrite poolt tehtud veinide maitsmine ja hindamine, veinikõrvase maitsmine.

 

Mõttetöö ettevõtjaile: meistriklassis kuuldu kasutamine oma piirkonna aktiivse toiduturismi edendamisel.

Kaasa omavalmistatud veini või midagi veinikõrvaseks sobivat. Oma aktiivse osalemisega saate osaks meistriklassist ning muudate päeva mõnusaks kogemuste vahetamiseks ja uue õppimiseks.
10.  juulil kogu päeva vältel

- kohtumised koduveinimeistritega

- võimalus maitsta erinevaid koduveine 

- kohtumised koduloomadega 

- kammerkontsert

- mõisa veini valimine

Veinikõrvaseks sobivate kohalike toodete müük.

Samal ajal toimuvad Rogosi mõisas Unustatud Mõisate Päevad ja Rogosi mõis on avatud külastajatele kella 10.00 kuni 18.30.

Mõisa veinikeldris on avatud näitus “Sepised läbi aegade”, mõisa söögisaalis Tiit Varblase õlimaalide näitus “Advent”, mõisasaalis Tiit Varblase söejoonistuste näitus, mõisa moonakeldris vanavara müük ja mõisa teatrikeldris maalitud katusekivide näitus-müük.

 Meistriklass on ettevõtjale ja osalejatele TASUTA.

Tore, kui teatate oma tulekust ette e-kirjaga Eda.Veeroja@gmail.com

Ühistegevuse väestamist rahastatakse programmi INTERREG IV A  projektist „ International Food and Activity Tourism”.  Projekti eesmärk on arendada toiduturismi ja aktiivse turismi kostööpakkumisi rahvusvahelisele turule.

Kohtumiseni MEISTRIKLASSIS!

Lisa kommentaar

Rubriigid: koduvein, koolitus

Kuum ilm teeb käärivale koduveinile kurja

Paljudes kodudes juba käärivad selle kevade esimesed koduveinid – võililled, nurmenukud, rabarberid.  Kuumad ilmad, mis juba olid ja mis kahtlemata tulevad veel, võivad aga käärivat koduveini kahjustada, kuigi enda arust olete kõik õigesti teinud.

Vein tahab käärimiseks peamiselt stabiilset temperatuuri. Punased veinid käärivad üldiselt natuke soojemas temperatuuris, 20-25 °C, valged tahavad aga pisut jahedamat keskkonda – 18-22°C. Kui ruumis on mainitud temperatuur, siis tuleb arvestada sellega, et käärimine iseenesest tekitab sooja, seega käärib vein tegelikult soojemas temperatuuris kui toakraadiklaas näitab.

Hea vahend kontrollimaks oma veini soojust on käärimisnõu peale kleebitav kraadiklaas  , mis näitab alati ära, mis seis teie tünnis parajasti valitseb.

Näide: Panin võililleveini käärima mõni aeg tagasi ja hoidsin seda sahvris, arvates, et seal on tal hea jahe – keskmiselt 20 °C. Soojemate ilmade saabudes aga hakkas sealgi temperatuur tõusma. Kleepisin eelmainitud temperatuurinäidiku tünni peale ja pidin kreepsu saama – veinis endas valitses 24-25°C. Mina aga tahtsin just oma heledat veini jahedas kääritada, et säilitada heledatele veinidele iseloomulikku värskust ja erksat hapet. Soojemad kraadid tekitavad veinides teistsuguse käärimise ja vein ei tule värske ja kerge, vaid võib omandada hoopis koltunud ja väsinud maitse, oksüdeeruda vms.

Kui ma olin avastanud, et vein on liiga „kuum“, tuli kiirelt hakata teda jahutama. Et ma ei jaksanud täis 30-liitrist tünni keldrisse vedada (mis oleks kõige mõttekam tegu, kui kelder olemas on), tuli leida teisi vahendeid. Tegin suure saunalina märjaks ja mässisin ümber tünni. Põhimõte on sama kui inimesel kõrget palavikku maha võttes – märgade linade vahele. Vesi hakkab linast auruma ja jahutab sellega ka tünni. Peab ainult jälgima, et rätik kogu aeg niiske oleks.

Kel rohkem insenerimõistust, võib organiseerida pideva jahutuse voolava veega. Kiiremaks jahutamiseks võivad sobida ka morsi jahutamiseks mõeldud sügavkülma-plastkuubikud, st mitte jääkuubikud, mis veinisse visatuna üles sulavad ja sinna oma vee jätavad, vaid hoopis veega täidetud plastist kuubikud, mida on enne sügavkülmas hoitud.

Mine nüüd kohe ja vaata, kui kuumas su koduvein käärib ja päästa veel, mis päästa annab!

Lisa kommentaar

Rubriigid: käärimine

Miks rabarberivein tänavu nii popp on?

Vist on mu järjekindel rabarberiveini populariseerimine hakanud vilja kandma – pea iga päev vastan paarile-kolmele telefonikõnele, et kuidas ikka rabarberiveini teha. Ja spetsiaalseid rabarberiveini pärmipakke müüb Veinvilla nii mis mühiseb.

Usun, et põhjus on ühest küljest uudsuses – rabarberit kasvab kodus väga paljudel, sellest on harjutud tegema kooki, kisselli, mõnu usinam ka moosi ja kompotti. Aga vein on täitsa uus asi. Üks rabarberivein jõudis tänavu ka Maalehe ja Veinivilla äsjalõppenud koduveinikonkursi finaali ja oli kõigiti nauditav. Ka Marko Reikop Ringvaate saates kiitis rabarberiveini maitset ja oli meeldivalt üllatunud.

Kuidas kirjeldada rabarberiveini? Poolmagusaks timmituna on teda hea juua jahedana ja lihstalt kerge suveveinina. Maitse meenutab ühest küljest lapsepõlvest tuttavat rabarberimahla, mis on suhkruga  seisnud vartest välja meelitatud, teisest küljest on see  mõistagi kraadiga, hapet on piisavalt, et mitte muutuda liiga läilaks.

Igal juhul soovitan kõigil  proovida ise teha ja mine tea, võibolla peame tuleval aastal koduveinikonkursil tegema juba eraldi rabarberiveinide võistlusklassi.

Siia juurde aga  retseptid, mis on kirjas ka Veinivilla müüdava rabarberiveini stardipaki õpetusel:

Rabarber on üks esimesi veini tooraineid varakevadel. Veinilupja lisatakse rabarberiveinisse oblikhappe neutraliseerimiseks, see lisatakse kohe käärimise algul, kuid kui ununeb, võib lisada ka hiljem, käärimise käigus.

Suhkrukogused:  Lauaveinid (10-12%) 4-5 kg

Kanged veinid (16-17%) 6,5-7 kg

Käärimisaeg umbes 2-3 nädalat

  1. Pese ja koori rabarberivarred, kui soovid teha valget veini. Koorimata rabarberist tuleb kergelt roosakas vein. Lõika rabarberivarred paari cm pikkusteks, pane käärimisnõusse ja lisa ka muud toorained – maasikad, õunad vms, soovitatavalt kurnamiskotis. Kalla peale 5 liitrit u 70°C vett. Lahusta kott E1 (ensüümid) klaasitäies 50°C vees ja kalla käärimisnõusse. Jäta kõik kaane all seisma 1-2 tunniks.
  2. Sulata kogu suhkrukogus  (maksimaalselt 6,6 kg) 4 liitris kuumas vees ja kalla lahus käärimisnõusse.  Seejärel lisa külma või kuuma vett niipalju, et nõus oleks kokku 25 liitrit virret  temperatuuriga 25°C.
  3. Kalla kott nimega Kalkki (veinilubi) virde pinnale ja sega.
  4. Sega kott E2 (veinipärm ja toitesoolad) 1 dl 25-30°C vees.  Pärast 15 minutilist seismist kalla see käärimisnõusse ja sega.
  5. Sulge käärimisnõu vesilukuga varustatud kaanega ja täida vesilukk poolest saadik veega. Jäta nõu ühtlase soojusega  (22-25°C) ja tuuletõmbuseta paika käärima. Käärimisaeg sõltub kasutatud suhkrukogusest ja temperatuurist.
  6. Kui vein on lõpuni käärinud (mõõda hüdromeetriga), kurna välja rabarberisegu ja sifooni vein  põhjasademe pealt ära teise nõusse. Sega käärimise peataja E5 veinisse ja loksutamise teel  või veini ühest nõust teise kallates eemalda veinist süsihappegaas. Seejärel vala veinisse selitaja E6 (ränihape).
  7. Ühe päeva pärast  sega sisse selitaja E7 (kitosaan). Sega korralikult, sulge kaas ja jäta vein rahus selginema umbes nädalaks.
  8. Kui vein on selge, sifooni see puhtasse nõusse. Nüüd võid veini järelmaitsestada, kui tundub, et  vein maitseb liiga kuivalt.  Tee seda enne pudeldamist, kuid tea, etosa happest ja liiga intensiivsest maitsest pehmeneb aja jooksul. Kui vein maitseb lamedalt ja pole piisavalt happeline, võib lisada sidrunhapet. Juba mõnenädalane järelküpsemine parandab veini maitset märgatavalt.Veini võid villida pudelitesse või hoida neid 3-liitristes Bag-in-Boxides.
  9. Rabarberivein4 -6 kg rabarbereid

    1 kg õunu

    750 g rosinaid

    4,5 kg suhkrut

    Veinilupja 15 g
    Maasika-rabarberi vein

    3 kg koorimata rabarbereid

    4 kg maasikaid

    750 g rosinaid

    6 kg suhkrut

    Rabarberirose

    4 kg rabarbereid (koorimata)

    1 kg maasikaid

    750 g rosinaid

    4,5 kg suhkrut

9 kommentaari

Rubriigid: Koduveinikonkurss, Rabarberivein

Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkursi võitjad

Foto Maaleht Kirsi Lattu

21.mail kuulutati Türi lillelaadal välja Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkursi võitjad.

III KOHT

Meelis Kask ja poolmagus õunavein Muhe Mark

Auhinnad: 500 veinietiketti  oma veinidele trükikojalt Moden DL

25 kg suhkrukott Dansukkerilt

2 karahvini Viinitalo Melkko OY’lt

20 EUR kinkekaart Veinivillalt

Maalehe 3 kuu tellimus

II KOHT

Marius Mets ja kuiv õunavein sõstralehtedega Kuldne Vari

Auhinnad: 500 veinietiketti  oma veinidele trükikojalt Moden DL

25 kg suhkrukott Dansukkerilt

2 karahvini Viinitalo Melkko OY’lt

30 EUR kinkekaart Veinivillalt

Maalehe 6 kuu tellimus

Maalehe vein ja rahvažürii lemmik

Avo Eisen ja poolmagus mustsõstravein 0257

I KOHT

Viljar Kiirats ja dessertvein Kuninglik Ahvatlus

Auhinnad: 500 veinietiketti  oma veinidele trükikojalt Moden DL

25 kg suhkrukott Dansukkerilt

2 karahvini Viinitalo Melkko OY’lt

60 EUR kinkekaart Veinivillalt

Maalehe aastatellimus

Veiniõppe baaskursus Eesti Sommeljeede Erakoolis

Võiduveini  iseloomustusi  žürii  hindamislehelt:

Särav helekollane, puhta õuna lõhnaga. Hape ja magusus tasakaalus, hape kannab väga hästi, suurepärane kerge dessertvein.

Vaata Maalehe videot siit

Rohkem pilte vaata Facebookist: Pildistanud Aare Karolin

Finalistid olid:

1.Viinamarjavein Rondo 2009– autor Jaak Eensalu Otepäält

2. Viinamarjavein Rõhu Mõrv 2010 – Eesti Põllumajandusülikooli aiandusinstituut

3. Pihlakavein 2008 – Romet Koser Viljandi maakonnast Pärstist

4.  Rabarberivein 2010 – Piia ja Garry-Ingmar Vallimäe Tartust

5. Sõstra-jõhvika koduvein 2009 – Herman Alavere Elvast

6. Uuetalu punane sõstar 2010 – Juhan ja Marika Kundla Tallinnast

7. Mustsõstravein 0257 2009 – Avo Eisen Rõugest

8. Õuna ja aroonia vein Kuninglik Ahvatlus 2010 – Viljar Kiirats Tallinnast

9.  Marjavein Punane Dessert 2009 – Indrek Sild Tartust

10. Vaarikavein 2010 – Marko ja Katrin Ratt Tallinnast

11. Õunavein Kuldne Vari  2010 – Marius Mets Tallinnast

12. Pihlakavein 1989 -  Rita Kiviaru Tallinnast

13. Sõstravein Heinzi Veinikeldreist 2010 – Henri Kodusaar Tallinnast

14. Mustsõstar Heinzi Veinikeldrist 2010 – Henri Kodusaar Tallinnast

15.  Uuetalu Must Sõstar 2010 – Juhan ja Marika Kundla Tallinnast

16. Õunavein Lõbus Lesk 2010 – Meelis Kask Tartumaalt Rannust

17. Õunavein Muhe Mark 2010 – Meelis Kask Tartumaalt Rannust

VAATA 11.MAI MAALEHE ÜLEVAADET FINALISTIDEST KODUVEINI BLOGIST!

Vaata ka Maalehte!

1 kommentaar

Rubriigid: Koduveinikonkurss

Koduveinikonkursi finalistide tutvustus

11.mai 2011 Maaleht tutvustab kolmel leheküljel Maalehe ja Veinivilla koduveinikonkursi finaliste. Klikka peale, siis avaneb pdf:

ML_20110512_koduvein-1

Lisa kommentaar

Rubriigid: Koduveinikonkurss